Henrik Visnapuu “Endeline öö”

Läbi öö rändavad haned
üle must-lumise maa.
Kaeblik ja üksildane
igatsev häälitsus
ilma pääl
lõputa.

Ikka see luilutus sama
tumedal sulaval veel.
Ärevil kuulatama –
kutsuvat häälitsust
kurtma jääb
minu meel.

Läbi öö rändavad haned
üle must-lumise maa.
Kurblik ja üksildane
südame häälitsus
ilma pääl
otsata.

muahastus

Kogust “Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Laili Jõgiaas

Henrik Visnapuu “Matsin mulda”

Matsin mulda oma õe,
õekese-õe.
Õekene-õe.
Matsin mulda oma õe.

Kuused annavad veel lõhna.
Õekene-õe.
Õekese, õe
mäletan veel nägu kõhna.

Peni hundab alles õvven
õekese, õe.
Õekene, õe!
Kas on külm ka mulla põvven?

Vara läksid alla mulla,
õekene-õe.
Õekese, õe
kes see kaitseb lapse kulla?

Puutumatu sino ase,
õekese, õe.
Õekene, õe,
langeda see pääle lase!

Armastasid, pandi hauda,
õekene-õe.
Õekese, õe
viimsed saatjad istsid lauda.

Ahastuse panen patja
õekese-õe.
Õekene-õe,
armastus kas surm ja patt ja!

Matsin mulda oma õe,
õekese-õe.
Õekene-õe.
Matsin mulda oma õe.

visnapuuhobedasedkuljused

Kogust “Hõbedased kuljused” (1920)
Leidis Triin Võsoberg

Henrik Visnapuu “Kevad”

Imelikult astub alla
kevad kellukesi tilistades,
paneb aralt maale ühe talla,
teine jalg jääb õhku kumisema.
Ning siis läheb rõõmsalt vilistades,
ikka õhus üks ja teine maas,
järgi vilistab ja õitseb aas,
hakkab kõikjal särama ja sumisema.

Tule, pääsu, teeme endal pesa
räästa varju, roogu, ristinuppudesse.
Lõoken, kui lõhnab karikakrais kesa,
Minu laul saab üle sillerdama.
Minu laul on arm, see kullerkuppudesse
paneb mett ja kulda, lükib õide puud,
avab lindude ja laante, vete suud.
Tule, päev ju hakkab pillerdama.

eestiloodusluurikat

raamatust “Eesti looduslüürikat”
leidis Laili Jõgiaas

Henrik Visnapuu “Kevade külan”

jo päike päisipäi
kui oda kiiri koda
tee vee ja ree ja roda

veskille vesi väi
sulsulin vulin mulin
tuult ruuli huuli kuulin

maa maalin maade maal
roht rohetuse kroonis
ning vihmarihma troonis

kiir linnu liiri traal
täävtänav pori ori
poiss siga sarve tori

ja hommik ammuk sahk
mees muretuse mured
usk uvved adra kured

veel hilja vagu lahk
ning õhtu õhun külän
naer plika kari mülän

ää – öö
müü – mäö
lii – laa
lii – lüü

Ilmunud luulekogus „Hõbedased kuljused” (1920), aga ka paljudes teistes valikutes.
Tekstikuju on siin selline nagu hilisemates trükkides, näiteks raamatus „Mu ahastus ja armastus” (1993).
Soovitanud Mart Velsker