Henrik Visnapuu “Nurg”

Kui mind valdab kurbus, norg, 
meeleheide pääle kipub,
pingutus saab tühjaks tööks,
paadile siis panen lipud,
vete peale lähen ööks,
seltsiliseks ainult nurg.
Magab magusasti pere,
taevas roosakas ja here,
jõe kaldal kõnnib kurg.

Ah, sa tillukene nurg,
laperdik kui väike latik,
punaveerisega piht.
Üle parda panen latid —
korraga on hää ja liht,
kadund kurbus, kadund norg.
Kiiresti sa juurde tõttad,
nikid-näkid muidu võtta,
vahele jääb ikka org.

Ah sa väike valge nurg,
ma ei tahagi sind püüda.
Peibutad ja narrid mind.
Meelikuks sind tahan hüüda,
ängistusist pääseb rind,
nagu udu kaob norg.
Niki-näki minu südant,
meelsasti ma luban seda.
Vaat’ et sind ei püüa kord.

Kogust “Päike ja jõgi” (1932)
leidis Tiina Tarik

Henrik Visnapuu “Suvine öö”

I

Ju kaste langeb. Tuleb koju kari.
Musträsta väike kera laskub roosse.
Maast üle kasvab metsa mustav vari,
kõik suveõhtu mängib oma loosse.

Kuld palistamas maa ja raeva randa,
ning eha oma juuksepaela sõlmab.
Kõik antud, mida päeval oli anda.
Soe suveöö maa võtab oma hõlma.

II

Maa tukub. Unes kivid, puud ja teed.
Üks sära valuleb veel vaiksel veel.

Siin-sääl veel laulahtus, üks vaikne kuisk.
Öö saabub. Magab reha, puhkab luisk.

Paar jaaniussi põletavad tuld.
Pärlkastet kogub jahus jahtund muld.

Ja mõrkjalt lõhnab angervaksajuur.
On kõikjal rahu, õnnelik ja suur.

kogust „Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Kaja Kleimann

Henrik Visnapuu “Kuu on end riputand”

Kuu on end riputand okstelle,
suur kollane kuu.
Ja liikumata puu
seisab nüüd öömajaks lindelle.

Kuu kurvaks on teind mu südame,
suur öine kuu.
Nukrus võrutab suu
valusa tuikava joonega.

Kuu on end laotand pargi liivale,
suur kollane vaip.
Kui maandatud laip
siirdun teele merele viivale.

Kuu on end heitnud maa, mere vahele,
suur kollane kuu.
Kõik tühi on muu,
vähe ruumi on meile kahele.

Ja siiski kunagi varem
ei ole sind igatsen rohkem kui täna, sina parim.

Kogust “Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Kaie Prangel

Henrik Visnapuu “Kutse”

Tule, pühitse mu koda

oma hingeõhuga.

Minu kambri laed ja seinad

rängasti mind rõhuvad.

 

Tule, istu imevaibaks

minu kalk ja kõva tool.

Pilkudega kuldseks käveks

ketra minu mõttepool.

 

Tule, õnnista mu lauda

uuteks lauludeks ja tööks.

Pane minu padja alla

magus uni pikaks ööks.

 

Võta minu kuumalt kulmult

murerõske higirätt.

Mina suudlen nagu usklik

sinu kallist kitsast kätt.

Kogust “Mare Balticum” (1948)
leidis Kaie Prangel

Henrik Visnapuu “Noor ema”

Noor magava lapsega ema,
kumb kaunim neist kahest küll.
Emal valged palakad üll,
unen õnnelik naeratab tema.

Laps omaette a’ab juttu,
ei olegi sõnu, vaid hääl.
Valge, vagune, palaka pääl
sõrmi imeb kui valget luttu.

Öö magus käib ümber maja,
silm õhtun ja hommikun silm.
Rõõsast udust saab heinakuu ilm,
käsi vikati külge on vaja.

Magab lühikest suviöö hingust,
unest raskest on ihu märg.
Piimast pakitseb rinnakärg.
Tuba täis on imiku hõngust.

Noor magava lapsega ema,
kumb kaunim neist kahest küll.
Emal valged palakad üll,
unen õnnelik naeratab tema.

Und rahulist lapsele anna,
öö suvine, üürike küll.
Kui ukse een vikati kõll,
rinda lapsele, — vaata, madonna!

Kogust “Tuulesõel” (1931)
leidis Nadežda Savostkina

Henrik Visnapuu “Lõoke”

Laulu ülevalt ja kõrvalt
tuhandeti sajab kõrva.
Ja ka päikest ühes sajab
üle rukkirohelise.
Kus on, lõoke, su maja?
Lähenen, sa tõused kohe.

Pooleks murtud pärle pillud,
killu järgi laulukillu,
ja siis äkki heilet naeru
puistad alla kündja pähe.
Päikesen kaht tiivaaeru
keerlevat näen õhun vähe.

Päikselt tõusid laulun lendu?
0o, sind pruunimusta lindu!
Ja siis langesid kui kera
läbi õhu kevadise
mulla pääle, päikse tera.
Laululäte — sina ise.

Kogust „Üle kodumäe” (1934)
leidis Nadežda Savostkina

Henrik Visnapuu “Suur kirjanik on nagu vana vein”

Eduard Vilde mälestusele

Suur kirjanik on nagu vana vein,
mis aastaid käärind, keldris seisnud kaua.
Aroomi levites kui lõunamaine hein
kord sädeldes ta ehib pidulaua.

Kord õites valgeis roheline puu,
kord küpsed kobarad ta murdvad maani.
Aeg antud, millal mahla maitseb suu,
küll ootma peame vana veini a’ani.

Suur inimvaimu jumaline pärm
all sügavuses vere vaimuks käärib.
Kas see küll targa mehe nime väärib,
kes virret välja kallama on kärm.

Suur kirjanik on nagu vana vein,
mis joovastades leekivaks teeb aju.
Jääb järgi puhas õnn, kui lahtub meis
virdvägev joobumuse ülev tuju.

kogust “Ränikivi” (1925)
leidis Ülle Nemvalts

Henrik Visnapuu “Kahe ääretuse vahel”

Kahe ääretuse vahel
kõigun siia, kõigun sinna.
Kuhugi ei või ma minna.
Seob kinni mingi ahel.

Ükskord tõusen, teistkord vaon
näoga porri, näoga mutta.
Tõusen ikka: rutta, rutta.
Kuhu tõusen, kuhu vaon?

Mõtted tuhaks, meeled rauaks,
noaga ajju, noaga kõhtu!
Siis on nõnda, siis on õhtu,
siis on nõnda ja jääb kauaks.

kogust “Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Ülle Nemvalts

Henrik Visnapuu “Ja siiski”

Me eksleme maailma rajus.
Ikka raskemaks läheb lend.
Üks mõte vaid peksleb ajus:
kes päästab ses marus end?

Me veereme nagu kivid,
lahtikangutet kodumäest.
Enda õigust kui armuivi
kas ootame võõrast käest?

Ja pudeneb, pudeneb aeva
killu küljest üks väike kild.
Kas näeme veel valget laeva,
Mille sadamaks kodusild?

Ja siiski! Me süda on rauast.
Kes mees, küll see seda teab.
Me tõuseme ajahauast,
maailm seda nägema peab!

“Mare Balticum” (1948)
leidis Ülle Nemvalts

Henrik Visnapuu “Kõnelused Issandaga 10”

Helise süda, laula ja helise, laula!
Laula lõpmata, surmani, väsimata!
Kõik, mis sinu ümber, on suremata!
Sina ise ja põllud on jumala aula!

Seliti laman kesk valget ristikheina,
joobunud valgusest, joobunud avarustest,
kaugel külade, linnade askeldustest,
vahel akvamariinse metsade seina.

Käokübära taovad, taovad kellade vased.
Võilille parukat ära puhku, ei!
Kaasa kihuta süda tulitsei!
Tantsivad kiike kuldsen tolmun kihulased.

Põuda seletab pää üle sitika põrin.
Lõõtsuten üle väljade tiirleb peni,
vurahtab taeva sinna heinast lind.
Ah, kuhu järele vurahtab hing ja mind,
mind ja hällitab kuldhällin metsadeni.
Kostab maanteede õhtune jutukas võrin.

Helise, laula, laula, helise, süda!

Nüüd mina näen ja ei näe, laula!
Nüüd mina kuulen ja ei kuule, laula!
Nüüd mina haistsin ja ei haisti, laula!
Mina ise ja põllud on jumala aula!

Jalad ja käed ja silmad ja kõrvad ja nina
suu mino, kõht ja sugu — see kõik olen mina!
Sina, keda otsisin Issand — see kõik olen mina!
Käokübära kellad ja taeva sina!

Väljaspool silmi ja käsi ja kõrvu ja jalgu!

“Kogutud luuletused I” (1964)
leidis Kaja Kleimann