Henrik Visnapuu “Kuu on end riputand”

Kuu on end riputand okstelle,
suur kollane kuu.
Ja liikumata puu
seisab nüüd öömajaks lindelle.

Kuu kurvaks on teind mu südame,
suur öine kuu.
Nukrus võrutab suu
valusa tuikava joonega.

Kuu on end laotand pargi liivale,
suur kollane vaip.
Kui maandatud laip
siirdun teele merele viivale.

Kuu on end heitnud maa, mere vahele,
suur kollane kuu.
Kõik tühi on muu,
vähe ruumi on meile kahele.

Ja siiski kunagi varem
ei ole sind igatsen rohkem kui täna, sina parim.

Kogust “Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Kaie Prangel

Henrik Visnapuu “Kutse”

Tule, pühitse mu koda

oma hingeõhuga.

Minu kambri laed ja seinad

rängasti mind rõhuvad.

 

Tule, istu imevaibaks

minu kalk ja kõva tool.

Pilkudega kuldseks käveks

ketra minu mõttepool.

 

Tule, õnnista mu lauda

uuteks lauludeks ja tööks.

Pane minu padja alla

magus uni pikaks ööks.

 

Võta minu kuumalt kulmult

murerõske higirätt.

Mina suudlen nagu usklik

sinu kallist kitsast kätt.

Kogust “Mare Balticum” (1948)
leidis Kaie Prangel

Henrik Visnapuu “Noor ema”

Noor magava lapsega ema,
kumb kaunim neist kahest küll.
Emal valged palakad üll,
unen õnnelik naeratab tema.

Laps omaette a’ab juttu,
ei olegi sõnu, vaid hääl.
Valge, vagune, palaka pääl
sõrmi imeb kui valget luttu.

Öö magus käib ümber maja,
silm õhtun ja hommikun silm.
Rõõsast udust saab heinakuu ilm,
käsi vikati külge on vaja.

Magab lühikest suviöö hingust,
unest raskest on ihu märg.
Piimast pakitseb rinnakärg.
Tuba täis on imiku hõngust.

Noor magava lapsega ema,
kumb kaunim neist kahest küll.
Emal valged palakad üll,
unen õnnelik naeratab tema.

Und rahulist lapsele anna,
öö suvine, üürike küll.
Kui ukse een vikati kõll,
rinda lapsele, — vaata, madonna!

Kogust “Tuulesõel” (1931)
leidis Nadežda Savostkina

Henrik Visnapuu “Lõoke”

Laulu ülevalt ja kõrvalt
tuhandeti sajab kõrva.
Ja ka päikest ühes sajab
üle rukkirohelise.
Kus on, lõoke, su maja?
Lähenen, sa tõused kohe.

Pooleks murtud pärle pillud,
killu järgi laulukillu,
ja siis äkki heilet naeru
puistad alla kündja pähe.
Päikesen kaht tiivaaeru
keerlevat näen õhun vähe.

Päikselt tõusid laulun lendu?
0o, sind pruunimusta lindu!
Ja siis langesid kui kera
läbi õhu kevadise
mulla pääle, päikse tera.
Laululäte — sina ise.

Kogust „Üle kodumäe” (1934)
leidis Nadežda Savostkina

Henrik Visnapuu “Suur kirjanik on nagu vana vein”

Eduard Vilde mälestusele

Suur kirjanik on nagu vana vein,
mis aastaid käärind, keldris seisnud kaua.
Aroomi levites kui lõunamaine hein
kord sädeldes ta ehib pidulaua.

Kord õites valgeis roheline puu,
kord küpsed kobarad ta murdvad maani.
Aeg antud, millal mahla maitseb suu,
küll ootma peame vana veini a’ani.

Suur inimvaimu jumaline pärm
all sügavuses vere vaimuks käärib.
Kas see küll targa mehe nime väärib,
kes virret välja kallama on kärm.

Suur kirjanik on nagu vana vein,
mis joovastades leekivaks teeb aju.
Jääb järgi puhas õnn, kui lahtub meis
virdvägev joobumuse ülev tuju.

kogust “Ränikivi” (1925)
leidis Ülle Nemvalts

Henrik Visnapuu “Kahe ääretuse vahel”

Kahe ääretuse vahel
kõigun siia, kõigun sinna.
Kuhugi ei või ma minna.
Seob kinni mingi ahel.

Ükskord tõusen, teistkord vaon
näoga porri, näoga mutta.
Tõusen ikka: rutta, rutta.
Kuhu tõusen, kuhu vaon?

Mõtted tuhaks, meeled rauaks,
noaga ajju, noaga kõhtu!
Siis on nõnda, siis on õhtu,
siis on nõnda ja jääb kauaks.

kogust “Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Ülle Nemvalts

Henrik Visnapuu “Ja siiski”

Me eksleme maailma rajus.
Ikka raskemaks läheb lend.
Üks mõte vaid peksleb ajus:
kes päästab ses marus end?

Me veereme nagu kivid,
lahtikangutet kodumäest.
Enda õigust kui armuivi
kas ootame võõrast käest?

Ja pudeneb, pudeneb aeva
killu küljest üks väike kild.
Kas näeme veel valget laeva,
Mille sadamaks kodusild?

Ja siiski! Me süda on rauast.
Kes mees, küll see seda teab.
Me tõuseme ajahauast,
maailm seda nägema peab!

“Mare Balticum” (1948)
leidis Ülle Nemvalts

Henrik Visnapuu “Kõnelused Issandaga 10”

Helise süda, laula ja helise, laula!
Laula lõpmata, surmani, väsimata!
Kõik, mis sinu ümber, on suremata!
Sina ise ja põllud on jumala aula!

Seliti laman kesk valget ristikheina,
joobunud valgusest, joobunud avarustest,
kaugel külade, linnade askeldustest,
vahel akvamariinse metsade seina.

Käokübära taovad, taovad kellade vased.
Võilille parukat ära puhku, ei!
Kaasa kihuta süda tulitsei!
Tantsivad kiike kuldsen tolmun kihulased.

Põuda seletab pää üle sitika põrin.
Lõõtsuten üle väljade tiirleb peni,
vurahtab taeva sinna heinast lind.
Ah, kuhu järele vurahtab hing ja mind,
mind ja hällitab kuldhällin metsadeni.
Kostab maanteede õhtune jutukas võrin.

Helise, laula, laula, helise, süda!

Nüüd mina näen ja ei näe, laula!
Nüüd mina kuulen ja ei kuule, laula!
Nüüd mina haistsin ja ei haisti, laula!
Mina ise ja põllud on jumala aula!

Jalad ja käed ja silmad ja kõrvad ja nina
suu mino, kõht ja sugu — see kõik olen mina!
Sina, keda otsisin Issand — see kõik olen mina!
Käokübära kellad ja taeva sina!

Väljaspool silmi ja käsi ja kõrvu ja jalgu!

“Kogutud luuletused I” (1964)
leidis Kaja Kleimann

Henrik Visnapuu “Nii kargelt hingab”

Nii kargelt hingab
varakevade-öö.
Jalad kängitsen kinga,
ukse pärani löön.

Alla tähtedelt langeb
pikk hõbedast lõng.
Aia äärtesse hange
jäänd talvine hõng.

Maa silmadesk loigud,
silmateradesk kuud.
Ümber lumised laigud
vetes jalutsi puud.

Maailm jälle avar,
ülal lindude ränd.
Süda, eneses ava
oma mõõtmatu rand.

Maas hingab kahu
lõhna mullast ja hääd.
On imelik rahu —
iseendaga jään.

„Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidsid Kaja Kleimann ja Kaie Prangel

Henrik Visnapuu “Võlut hõbetet ringis”

 

Meri taevaga heitis abiellu.
Meri taeva üsahtas,
taeva lael purjek püsahtas.
Pilvi pääl helisteti hõbekellu.

Päike tuhandesuine naeris laineis,
kuldseid hiukseid leotas.
Tuuleken vähe eotas,
hoiet mere ja taeva pehmeis paineis.

Võlut hõbetet ringis purjek seisis
tuule pehme lakates.
Uksi vaid tormi vakates
laevur unenäos nõiut saarile reisis.

“Kogutud luuletused I” (1964)
leidis Kaja Kleimann