Henrik Visnapuu “Kümnes kiri Ingile”

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie all sina läed.

Kuused latvadel kandsid kuid,
lumilinnud painutid puid,
unen nägid nad unest und,
langeten peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed,
kust me jooksime kinni käest
lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lunde sa
kiskusid minu endaga.
Mäletad, veeresime alla mäest
võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa sees
igalt poolt “armas” eest.
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie sean sina läed.

Nüüd olen sinuta siin,
südamen sõnatu piin.
Mäletad, Ing, seda alleed?
Sa mida minuta teed?

“Käoorvik” (1920)
leidsid Tiina Tarik ja Seili Ülper

Henrik Visnapuu “Esimene kiri Ingile”

Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade, nüüd sulab jää.
Suur kuldne päike kuldseks muudab pori.
Vastärgan kärbes, kuulen, ajab jori
ja peksab tiivuga. On imehää!
On imeliselt kerge! Nagu õhku
mind miski tõstaks. Pole mingit rõhku.

Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad, õitseb visnapuu.
Ma temaga nii nagu iga aasta
kord õiten seisan. Rentsliten viib saasta
nüüd vuliseden jõkke paastukuu.
Ja vankriga mind linnan siia-sinna
viib voorimees. Ah, voorimees, las minna!

Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade. Õhk nagu viin
mind joovastab. Kui tulen väljult koju,
täis päikest juuksed, väsind nagu roju,
siis oleks nii, kui oleks sina siin,
et käte vanikutel võtta vastu
veel enne, kui saan kotta sisse astu.

Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad jälle ülev, uus.
Kas armastan sind, ei ma seda tea,
kas armastad, ei selles aru pea —
kõik olen päiksen, õhun, muun.
Ja sina minuga. Ja sa kui vesi
mind kannad kevadine. Kahekesi!

Ah, Ing! Nüüd tuleb ta. See valgub nagu kosk
nüüd väljädelle maha, tänävalle.
Lään, joobund lahtikäsi vastu talle,
sääl päiksen seisatan, kun lehtkiosk.
Ah Ing! Nüüd tuleb kevad. Kevadelle —
tee valla! Valla tee nüüd südämelle!

“Käoorvik” (1920)
leidis Tiina Tarik

Henrik Visnapuu “Pööripäeva eel”

Sula sadu, sula sadu.
Puud kõik ühtepidi valged,
tuuleküljelt lumipalged.
Tuul käib tundmatumaid radu.

Kas see kevad idast tuleb,
sulasaju piitsad peon?
Kevad tuulte taga eon,
külma talve hingest suleb.

Vastu silmi, vastu nägu
tuul lööb sula lund ja lopja.
Silmi peksab valget lupja.
Lopja, lupja täis kõik nõgu.

Öö ja päev on ühel kaalul,
päeva poole seisan mina.
Pikemaks saab päeva lina,
valevamaks päikse vaalul.

Vastu tuult ja sajust läbi,
tean, et kevadesse läehen.
Päike peseb valguslahen
minu silmist ööde häbi.

Süda pööripäeva rühib.
Võtke kinni, tulge järgi!
Silmi kurbi, sajust märgi
kevade ja päike pühib.

„Päike ja jõgi” (1932)
leidis Tiina Tarik

Henrik Visnapuu “Endeline öö”

Läbi öö rändavad haned
üle must-lumise maa.
Kaeblik ja üksildane
igatsev häälitsus
ilma pääl
lõputa.

Ikka see luilutus sama
tumedal sulaval veel.
Ärevil kuulatama –
kutsuvat häälitsust
kurtma jääb
minu meel.

Läbi öö rändavad haned
üle must-lumise maa.
Kurblik ja üksildane
südame häälitsus
ilma pääl
otsata.

muahastus

Kogust “Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Laili Jõgiaas

Henrik Visnapuu “Matsin mulda”

Matsin mulda oma õe,
õekese-õe.
Õekene-õe.
Matsin mulda oma õe.

Kuused annavad veel lõhna.
Õekene-õe.
Õekese, õe
mäletan veel nägu kõhna.

Peni hundab alles õvven
õekese, õe.
Õekene, õe!
Kas on külm ka mulla põvven?

Vara läksid alla mulla,
õekene-õe.
Õekese, õe
kes see kaitseb lapse kulla?

Puutumatu sino ase,
õekese, õe.
Õekene, õe,
langeda see pääle lase!

Armastasid, pandi hauda,
õekene-õe.
Õekese, õe
viimsed saatjad istsid lauda.

Ahastuse panen patja
õekese-õe.
Õekene-õe,
armastus kas surm ja patt ja!

Matsin mulda oma õe,
õekese-õe.
Õekene-õe.
Matsin mulda oma õe.

visnapuuhobedasedkuljused

Kogust “Hõbedased kuljused” (1920)
Leidis Triin Võsoberg

Henrik Visnapuu “Kevad”

Imelikult astub alla
kevad kellukesi tilistades,
paneb aralt maale ühe talla,
teine jalg jääb õhku kumisema.
Ning siis läheb rõõmsalt vilistades,
ikka õhus üks ja teine maas,
järgi vilistab ja õitseb aas,
hakkab kõikjal särama ja sumisema.

Tule, pääsu, teeme endal pesa
räästa varju, roogu, ristinuppudesse.
Lõoken, kui lõhnab karikakrais kesa,
Minu laul saab üle sillerdama.
Minu laul on arm, see kullerkuppudesse
paneb mett ja kulda, lükib õide puud,
avab lindude ja laante, vete suud.
Tule, päev ju hakkab pillerdama.

eestiloodusluurikat

raamatust “Eesti looduslüürikat”
leidis Laili Jõgiaas