Siin seisan ma all õunapuu.
On selge päev. Septembrikuu.
Suur vaikus. Puhtad, karged vormid.
On olnud esimesed tormid.
Üks, viimne vili ladvas tukub.
Ma raputan – õun alla kukub.
Ma hambad sinna sisse löön
ja aegamööda maitstes söön.
Ja kuskil kaugel mühab meri
ja vaikselt nõrgub vilja veri
mu huultele ja jälle saavad
need punahellaks nagu haavad.
Ja siis ma seisan, süda peos
kui tühi kruus, kui loetud teos.
Ma nõutu näoga seisan ega
tea, mida teha südamega.
Ma kraabin augu aia mulda
ja ise piilun, kas ei tulda.
Jää, süda, mulla musta puuri
ja puhka seal ja aja juuri.
Ja jälle seisab siin kord puu.
Ja kus on puu, seal on ka muu:
on õitesadu, kattev radu,
ja okste vahel valvav madu,
ja suudlused ja laste kilked
ja nutt ja naer, aplaus ja pilked,
ja õunte vaikne potsatus
ja tähistaeva otsatus.
Ilmunud „Väikeses luuleraamatus”,Tln 1971
leidis Kaja Kleimann
Luuleleid 