Betti Alver “Aimus”

Võib olla, et kotkas
kord arenes konnast
ja tiikides krooksuvad
muistsed madonnad.

Näe, kivisest koopast
magaja kadus –
silmade fosforit
välgatab madu.

Varjude lainetus
kustub ja helgib,
hämaras õitsevad
metsikud nelgid.

Punase õie
ma kividelt murran
ja tunnen, ka surres
pole võimalik surra.

koguja

Ilmunud kogus “Tolm ja tuli” (1936) ja edaspidi mitmetes valikkogudes (näit. “Lendav linn” (1979), “Koguja” (2005))

Leidis Ago Pärtelpoeg

Betti Alver “Päikeses”

Varsti olen sulle vastik,
siiras sõber: pää on kuum,
aga jahedaks kui nastik
ikka jääb mu sisim tuum.

Vaadeldes sind peksab tasem
süda troostitu ning julm.
Veidi kõrgemal kui vasem
seisab sinu parem kulm.

Kui su lauba kullatooni
hajameelselt veavad jooni
minu sõrmed lohakad,

muutub äkki päike õelaks
ja sa tunned, nagu nõelaks
nahka kuivad ohakad.

tolmjatuli

koguja

Ilmunud luulekogus „Tolm ja tuli” (1936).
Sama redaktsioon on avaldatud ka raamatus „Koguja” (2005).
Soovitanud Mart Velsker