Betti Alver “Kõrgel aknal”

Tornid ja pilved, korstnad ja traadid.
Kingsepa väraval kullatud king.
Virvendus. Vesi. Vabrikud. Paadid.
Kuis oled sa ärevil, hing!

Õhus on äikest. Kusagil roovis
lipendab kollane kardin kui leek.
Nõgistel okstelt raputab hoovis
kahvatud õied kreek.

Taevas lööb tumedaks. Lubjased mehed
maalivad müürile hiiglasuurt K-d.
Lavades laiad rabarberilehed
vajuvad vastu maad.

Sajab. Mind ümbritseb koputav kahin.
Kivistel kelpadel suitsevad veed.
Möödub vist aastaid. Ma vahin ja vahin
valgetes rahetriipudes teed.

Hämarus. Välk. Mitte ainsatki hinge.
Katused. Agulid. Vinetav põld.
Vihmases linnas teeb uniseid ringe
tundide tume tõld.

Teosest “Koguja” (2005)
leidis Halliki Jürma

Advertisements

Betti Alver “Aimus”

Võib olla, et kotkas
kord arenes konnast
ja tiikides krooksuvad
muistsed madonnad.

Näe, kivisest koopast
magaja kadus –
silmade fosforit
välgatab madu.

Varjude lainetus
kustub ja helgib,
hämaras õitsevad
metsikud nelgid.

Punase õie
ma kividelt murran
ja tunnen, ka surres
pole võimalik surra.

koguja

Ilmunud kogus “Tolm ja tuli” (1936) ja edaspidi mitmetes valikkogudes (näit. “Lendav linn” (1979), “Koguja” (2005))

Leidis Ago Pärtelpoeg

Betti Alver “Päikeses”

Varsti olen sulle vastik,
siiras sõber: pää on kuum,
aga jahedaks kui nastik
ikka jääb mu sisim tuum.

Vaadeldes sind peksab tasem
süda troostitu ning julm.
Veidi kõrgemal kui vasem
seisab sinu parem kulm.

Kui su lauba kullatooni
hajameelselt veavad jooni
minu sõrmed lohakad,

muutub äkki päike õelaks
ja sa tunned, nagu nõelaks
nahka kuivad ohakad.

tolmjatuli

koguja

Ilmunud luulekogus „Tolm ja tuli” (1936).
Sama redaktsioon on avaldatud ka raamatus „Koguja” (2005).
Soovitanud Mart Velsker