Mõndagi puhast ja püha
on küünalde leegis –
nutta särades õnnest
siis tunda –
ei keegi…
et vähesed ainult meist
teavad kuis põletab vaha
lõputa lumised väljad
su südame taha
nad laiuma jäid
pole teed ega otsa
ei tuld ega talu
ainult see põletav sära
vahapisara langemisvalu
Ilmunud kogus “Vaikimise hind” (2002)
Leidis Ülle Nemvalts
Luuleleid 