Aare Pilv “*** peidan oma näo…”

peidan oma näo
suurde pojengiõide
kui vihm saab läbi

Kogust “Kui vihm saab läbi” (2017)
leidis Eve Pormeister

Advertisements

Aare Pilv “VIIS PALA AASTAST 1995. Viis: Sumera “Pala aastast 1981″”

4.
Istuda toolil ja naerda – elada.
Niimoodi sel hetkel just sa istud toolil, naerad; kas see hetk on aheldatud su
muu elu külge, kas see seos muu eluga ei hägusta toda hetke ennast –
istud toolil ja naerad – elad; oled elus.
Oled olemas ilma igasuguse vajaduseta
tunda end millalgi sündinuna,
vajaduseta mõelda, et umbes tunni aja pärast enam ei istu siin,
minuti pärast ei naera enam.
Aga praegu naerad, istud toolil kaetud laua taga.
Täna, sügise teisel päeval –
elad
ometi.
Kui tehtaks sust praegu pilti,
siis kunagi keegi vaataks seda ja mõtleks – selline ta oligi siis, nii ta naeriski (kogu mõtte raskus koonduks sellesse – kaduvusevaeva ja olemasolukergendust ühte sulatavasse – „gi“-sse, „ki“-sse);
kuid ta mõtleb seda teisiti,
sa pildistuksid ta jaoks kogu oma elamise tõsiasja
märgiks; aga sa ei ole enese pilt;
sa elad siin oma naermises praegust hetke läbi,
see hetk pole midagi peale su naermise, puhta, ja
niikaua, kui püsib see hetk,
igavese; hetkelise,
niikaua, kui püsib see igavik.

Kogust “Kui vihm saab läbi” (2017)
leidis Eve Pormeister

Aare Pilve foto on pärit siit.

Aare Pilv “*** kuidas kõik…”

kuidas kõik jäämisse kaob,
kuidas kõik saamisse vaob,
kui palju vinguda võivad
seeüle poeedid,
iseenda tarkusest tüdimus peal,
lund muudkui tuiskab.

Kogust “Kui vihm saab läbi” (2017)
leidis Eve Pormeister

Aare Pilv “*** pääsukesed tiirutavad…”

pääsukesed tiirutavad liikuvate pilvede all,
pääsukeste hääl, mis jäljendab nende lennuviisi
– onomatopoeedid –,
ja pilvede hääletus – onomatopoeedid nemadki.
minu nimi on Kolmekümne Nelja Aastane Mees,
minu teine nimi on
Lapsest Saadik Pääsukesed Pea Kohal.

Kogust “Kui vihm saab läbi” (2017)
leidis Eve Pormeister