Tomas Tranströmer “Poolvalmis taevas”

Masendusel saab mõõt täis.
Hirmul saab mõõt täis.
Raisakullil saab põgenemisest villand.

Ere valgus poeb esile,
isegi vaimud neelavad sellest sõõmu.

Ja meie joonistused tulevad päevavalgele,
meile jääaegsete ateljeede punased loomad.

Kõik uudistavad ümbrust.
Kõnnime päikesepaistel, meid on sadu.

Igaüks meist on paokil uks,
mis viib kõigile mõeldud tuppa.

Lõputu maapind meie jalge all.

Vesi helendab puude vahel.

Järv on maa aken.

transtromerunistusedonkoduteel

Tõlkis Tõnis Arnover, ilmunud kogus “Unistused on koduteel” (2013)
Leidis Tiina Sulg

Tomas Tranströmer “Pärast pikka põuda”

Praegu on suvi hall, imeline õhtu.
Vihm hiilib taevast alla,
jõuab tasakesi maale,
otsekui oleks vaja magajast jagu saada.

Veesõõre sabiseb lahe pinnal
ja see on ainus pind, mis on olemas –
teine on kõrgus ja sügavus,
tõusmine ja laskumine.

Kaks männitüve
kerkivad ja jätkavad pikki õõnsaid trummisignaale.
Linnad ja päike on ära.
Kõrges rohus on äikest.

Võib helistada terendussaarele.
Võib kuulata halli häält.
Rauamalm on äikesele mesi.
Võib elada omaenda koodiga.


Ilmunud kogus “Luulet” (1989)
Soovitas Kaja Kaldmaa