Kristiina Ehin “Talveõhtu”

Talveõhtu tõi meid taevast alla
Maandume kui tohutusse hange
Täht ja õnn on sama lähedal
sellele kes külmast kange

Sinu usk on uks – kes sees saab sooja
Minu armastus on sulle õitsev puu
Lähim täht läks punasena looja
Minu silmist alla veereb kuu

Kristiina Ehini kogust “Viimane monogaamlane”
leidis Halliki Jürma

Kristiina Ehin “*** tahan olla öölind…”

tahan olla öölind
kes käib märtsiõhtutel nagu täna
su tüve sees tukkumas
ja südaöiti
ja südaöiti
ei suuda jätta suudlemata su tumedaid tõrusid
su oksad ja juured ümisevad ükskõiksust
unustan inimkeele
otsides lehtedesahinast
sõnu
kikivarvul vaikusekalju serval
kuulatan südant
milles hõiskab elu
taga tummuse tumeda koore

kogust “Noorkuuhommik” (2007)
leidis Eve Pormeister

Kristiina Ehin “Vastamata armastused”

1

Vastamata armastused uitavad mööda linna
Nad ujuvad jõge mööda vastuvoolu
nagu viidikad parves
Nad kõnnivad tilkudes ja tikk-kontsades mööda
Gildi ja Küütri tänavat
Nad istuvad Jaani kiriku juures pingil ja ootavad
Veelkalkvel igatsevate silmadega
passivad nad sind
üleni sirelisinised ja kurvad

Sa tuled ajad käed laiali
ja nad sajavad sulle sülle
Aga üks eriti kiire vastamata armastus
aeleb end sulle südamesse
Ta muutub suveks
ta juuksed on peaaegu rohukarva
ta nahk on kõige siledam ja siidisem tee
Ta sosinad pesevad sind nagu vihm
ta pilgud raksatavad sinusse nagu pikne

2

Ma olen vastamata armastustest
kõige raskem juhus
Olen üheaegselt sogane ja pilliroopuhas
olen ainus rõngastama lind oma liigist
Mu ihu lõhna lodjatõrva järele
Mu süda on suur jõekarp
Aeglaselt ja piinarikkalt
kasvab selles pärl

Ilmatu suur kevadlõkkelõhnane linn
Ilmatu suur meri mida ma kunagi pole näinud
Ilmatu palju papliõisi mu õlakallastel
Ilmatu palju vastamata armastusi
lendleb ja otsib
Ma olen neist kõige raskem juhus
Ma ei lendle ma rooman
Ma ei otsi ma janunen
Olen sogane rõngastamata ja pilliroopuhas
Mu ihu kõrvetab nagu keskpäevane liiv
Lõhnan tõrva ja rammestuse järele
Mu süda on suur jõekarp
Aeglaselt ja piinarikkalt
kasvab selles pärl

ehinviimane

Kristiina Ehini kogust  “Viimane monogaamlane” (2011)
leidis Halliki Jürma

Kristiina Ehin “*** me möödarääkimiste naerune lootsik…”

me möödarääkimiste naerune lootsik
triivib omasoodu
meie märkamatajätmiste hajameelsed palvehelmed
peegeldavad juba päikest
tähelepanematuse tähelaev
sõuab üksinda läbi musta mere ja
meie ükskõiksuse kohmetud nurgakivid
kukuvad kiiresti ja vabalt kuristikust alla

aga me ise
joome kollaste karikakarde teed
kevadisel pööripäeval
oma aja hämarduvas kohvikus
kus vaevakaskede lehed
värisevad rõõmsalt
nagu oleks nii kerge kannatada

Kogust “Luigeluulinn” (2004)
Leidis Kadri Reimand