Kristiina Ehin “*** Meie – keskealised … “

Meie – keskealised
vajume juba natuke kühmu
mõnel on juustes halli
teistel lahutus käsil
kolmandatel tüdimus peal
Mõni jookseb keel vestil
ja mõelda ei jõuagi
Mõni on armunud
mõni reisib ringi
mõni teeb laste kasvatamisest terve teaduse
mõni kõnnib uuel kooliköiel
uued sessid ja lõputööd käsil
Mõni läheb joogasse
mõni tõmbab uusi sarju alla
Mõni läheb riidepoodi
teine roomab urgu ja poegib
kolmas parandab maailma
Mõned kamandavad
teised kuuletuvad
vähesed luuletavad
 
Mõnikord valatakse õnne
Sõidetakse Tenerifele
tehakse vanematekodus õunamahla
Maetakse isa
maetakse ema
aidatakse õdesid-vendi
Vaadatakse tähistaevasse
pööningut koristades silitatakse korraks
lapsepõlve kaisukaru tolmunud kasukat:
on see ikka veel soe ja pehme?
Võetakse allergiarohtu
käiakse kokkutulekutel
massaažis
Vähesed suudavad mitte muretseda
 
Üksikud meist on vabad
Vabad on enamasti üksikud
 
Meie – keskealised
jõuame vaevu mõelda
kui olemegi pensionieelikud
Meist tehakse vanaemad ja vanaisad
juba selle vaatuse teises veerandis
 
Kaugel lapseea tarkusest
eemal vanaduse kirkusest
kõige lollimad eluaastad
töötame oravrattas
jõudes vaevu mõelda
 
Üksikud meist on vabad
Vabad on enamasti üksikud
 
 
 
Kogust “Janu on kõikidel üks” (2020)
leidis Tiina Tarik
 
Kristiina Ehini pilt on pärit siit.

Kristiina Ehin “*** Vahel juhtub et …”

Vahel juhtub et ma ei vastuta oma tegude eest
ei vasta sõbra sõnumitele
ei täida lubadusi ega tagasta raamatukogu teavikuid
Kutsun külalisi ja magan sisse
hiilin kiiruga mantlit öösärgile peale kiskudes
tagaukse kaudu välja
Juhtub et ostan riideid mida ei kanna
saan kõigest valesti aru
ja teen tühja tööd
Et solvun pisarateni
ja ülejäänud elu sinuga ei räägi
käin libahundiks ja murran maha su hallid uted
ja valge varsakese
Eks vaata siis ise kuidas minus jälle huvi äratada
mõni gif ja kord kuus restoraniskäik enam ei aita
Eks mõtle ise mis sul viga on
sina kes sa vastutad alati oma tegude eest
 
 
Kogust “Janu on kõikidel üks” (2020)
leidis Elle Kasemets

Kristiina Ehin “*** Kas tõesti mu süda on keeglikuul…”

Kas tõesti mu süda on keeglikuul
mis veereb aukudest mööda?
Või lööma peaks lihtsalt keegi muu
vastu kuuda ja vastu ööda?

Kas tõesti mu süda on valge vaal
mida jahivad jalutud kütid
siin peaaegu pühadustundetul maal
kus hingest on järel vaid tükid?

Kas tõesti mu süda on põhjatu mets
mida ähvardab põleng ja kadu?
Pelgalt majandushuviga mees on rets
keda salvab mu mürgiseim madu

Mu süda on liustiku lagunev laul
ja halastav naine Samaarias
Mu süda on känguru fööniks ja kaur
mu süda on täna Austraalias

Võibolla mu süda on viimane õis
üks hiline lilleke väljal
vahaküünalde valguses helendav mõis
kus rahvas on janus ja näljas

Mu süda on heituv ja hing on kuss
ja kohviku konditsioneer
kuivatab õhku siin hoones kus
on kunagi oldud pioneer

Mu süda on tolmuka arglik värin
ja tõotuse pidamine
Mu süda ei küsi kas unes või päris
on armastus igavene

Kogust “Janu on kõikidel üks” (2020)
leidis Ulvi Lond

Kristiina Ehini pilt on pärit siit.

Kristiina Ehin “*** Su rõõm lõi jälle mind relvituks…”

Su rõõm lõi jälle mind relvituks
kurbusest polegi kasu
kui hingedel kägiseb keldriuks
ja maad laastab kole masu

Ma seisame kaldal all pärnapuu
süda täis rahutuid laule
ja vannume et ei kibestu
ja elame keskmisest kauem

Taga kõdunend kuure ja aitasid
on üks mustava paja pugu
Seda lapsena tihti paitasin
sest mind huvitas ajalugu

Ajatruudus ja aja pimedus
ja lõputu voolamine
asjade nimi ja nimetus
ja imede hoomamine

Mõni ime on loodusest
ja mõni kurat teab kust
ära raisat ja põhjani joodud sest
me ajalagi on must

Siis lähed sest täna on jälle see päev
kui mehed jooksevad marti
Jään kaldale üksi ja äkitselt näen
jõel valget albiinoparti

Kogust “Janu on kõikidel üks” (2020)
leidis Ulvi Lond

Kristiina Ehin “*** tahan olla öölind…”

tahan olla öölind
kes käib märtsiõhtutel nagu täna
su tüve sees tukkumas
ja südaöiti
ja südaöiti
ei suuda jätta suudlemata su tumedaid tõrusid
su oksad ja juured ümisevad ükskõiksust
unustan inimkeele
otsides lehtedesahinast
sõnu
kikivarvul vaikusekalju serval
kuulatan südant
milles hõiskab elu
taga tummuse tumeda koore

kogust “Noorkuuhommik” (2007)
leidis Eve Pormeister

Kristiina Ehin “*** märtsiõhtud punetavad…”

märtsiõhtud punetavad
mu laubal
sookurgede haprad varjud
plaksutavad hääletult
oma tiivaräbalaid
kuu kondab ringi
ruudulises ilmaruumis
sinu raadiolained
lähevad minust läbi
seistes üksinda
selle maailmatäringu äärel
hinges
vaikuse
tasased trummid
kevad on nii valmis
küps kukkuma mustadelt puudelt
nagu sulalumi
kogust “Simunapäev” (2003)
leidis Eve Pormeister

Kristiina Ehin “Vastamata armastused”

1

Vastamata armastused uitavad mööda linna
Nad ujuvad jõge mööda vastuvoolu
nagu viidikad parves
Nad kõnnivad tilkudes ja tikk-kontsades mööda
Gildi ja Küütri tänavat
Nad istuvad Jaani kiriku juures pingil ja ootavad
Veelkalkvel igatsevate silmadega
passivad nad sind
üleni sirelisinised ja kurvad

Sa tuled ajad käed laiali
ja nad sajavad sulle sülle
Aga üks eriti kiire vastamata armastus
aeleb end sulle südamesse
Ta muutub suveks
ta juuksed on peaaegu rohukarva
ta nahk on kõige siledam ja siidisem tee
Ta sosinad pesevad sind nagu vihm
ta pilgud raksatavad sinusse nagu pikne

2

Ma olen vastamata armastustest
kõige raskem juhus
Olen üheaegselt sogane ja pilliroopuhas
olen ainus rõngastama lind oma liigist
Mu ihu lõhna lodjatõrva järele
Mu süda on suur jõekarp
Aeglaselt ja piinarikkalt
kasvab selles pärl

Ilmatu suur kevadlõkkelõhnane linn
Ilmatu suur meri mida ma kunagi pole näinud
Ilmatu palju papliõisi mu õlakallastel
Ilmatu palju vastamata armastusi
lendleb ja otsib
Ma olen neist kõige raskem juhus
Ma ei lendle ma rooman
Ma ei otsi ma janunen
Olen sogane rõngastamata ja pilliroopuhas
Mu ihu kõrvetab nagu keskpäevane liiv
Lõhnan tõrva ja rammestuse järele
Mu süda on suur jõekarp
Aeglaselt ja piinarikkalt
kasvab selles pärl

ehinviimane

Kristiina Ehini kogust  “Viimane monogaamlane” (2011)
leidis Halliki Jürma