Kogust „Janu on kõikidel üks” (2020)
leidis Ago Pärtelpoeg
Kas tõesti mu süda on keeglikuul
mis veereb aukudest mööda?
Või lööma peaks lihtsalt keegi muu
vastu kuuda ja vastu ööda?
Kas tõesti mu süda on valge vaal
mida jahivad jalutud kütid
siin peaaegu pühadustundetul maal
kus hingest on järel vaid tükid?
Kas tõesti mu süda on põhjatu mets
mida ähvardab põleng ja kadu?
Pelgalt majandushuviga mees on rets
keda salvab mu mürgiseim madu
Mu süda on liustiku lagunev laul
ja halastav naine Samaarias
Mu süda on känguru fööniks ja kaur
mu süda on täna Austraalias
Võibolla mu süda on viimane õis
üks hiline lilleke väljal
vahaküünalde valguses helendav mõis
kus rahvas on janus ja näljas
Mu süda on heituv ja hing on kuss
ja kohviku konditsioneer
kuivatab õhku siin hoones kus
on kunagi oldud pioneer
Mu süda on tolmuka arglik värin
ja tõotuse pidamine
Mu süda ei küsi kas unes või päris
on armastus igavene
Kogust “Janu on kõikidel üks” (2020)
leidis Ulvi Lond
Kristiina Ehini pilt on pärit siit.
Su rõõm lõi jälle mind relvituks
kurbusest polegi kasu
kui hingedel kägiseb keldriuks
ja maad laastab kole masu
Ma seisame kaldal all pärnapuu
süda täis rahutuid laule
ja vannume et ei kibestu
ja elame keskmisest kauem
Taga kõdunend kuure ja aitasid
on üks mustava paja pugu
Seda lapsena tihti paitasin
sest mind huvitas ajalugu
Ajatruudus ja aja pimedus
ja lõputu voolamine
asjade nimi ja nimetus
ja imede hoomamine
Mõni ime on loodusest
ja mõni kurat teab kust
ära raisat ja põhjani joodud sest
me ajalagi on must
Siis lähed sest täna on jälle see päev
kui mehed jooksevad marti
Jään kaldale üksi ja äkitselt näen
jõel valget albiinoparti
Kogust “Janu on kõikidel üks” (2020)
leidis Ulvi Lond
Talveõhtu tõi meid taevast alla
Maandume kui tohutusse hange
Täht ja õnn on sama lähedal
sellele kes külmast kange
Sinu usk on uks – kes sees saab sooja
Minu armastus on sulle õitsev puu
Lähim täht läks punasena looja
Minu silmist alla veereb kuu
Kristiina Ehini kogust “Viimane monogaamlane”
leidis Halliki Jürma
tahan olla öölind
kes käib märtsiõhtutel nagu täna
su tüve sees tukkumas
ja südaöiti
ja südaöiti
ei suuda jätta suudlemata su tumedaid tõrusid
su oksad ja juured ümisevad ükskõiksust
unustan inimkeele
otsides lehtedesahinast
sõnu
kikivarvul vaikusekalju serval
kuulatan südant
milles hõiskab elu
taga tummuse tumeda koore
kogust “Noorkuuhommik” (2007)
leidis Eve Pormeister
kui päike punastades vaatas maha
ja õhtu aralt laidudele astus
koos sinuga sel hallil kaljuküürul
me seisime ‒ käed kätes, kindad taskus
ei ole ma veel vajanud su huuli
ja jõudnud tunda liiga tugevalt
sa vabana kui lind võid tõusta lendu
mu kirsiõite karva kübaralt
kogust “Luigeluulinn” (2004)
leidis Eve Pormeister
Luuleleid 