Knut Ødegård “Sügavale alla”

Olen vaadanud sügavusse, kuidas
ookean pimeneb, põhjatult,
mulle tundub. Põhjatult,

peaks midagi ette võtma, mulle tundub,
kuid olen sisse ja sügavikku tõmmatud
sellelt naftaplatvormilt.

Nad ütlevad, et vajan abi.
Helikopter tuleb
Mandri-Norrast, nad panevad mu
kanderaamile ja tasssivad mu
kopterisse.

Kuid mina olen vaadanud sügavikku, sinna
ma lähengi, sinna me lähmegi, mõtlen ma,
ja ma kargan kanderaamilt üles
siin, selles helikopteris, mis hõljub
ookeani sügavuste kohal, 600 meetrit

nad ütlevad, merepinna kohal
ja ma rebin ukse lahti
ja sukeldun, pea ees, välja,
pöörlen õhus
meresügavuste poole, põhjatult.

Kogust “Olin imiku nutt varisenud keldris” (2018), norra keelest tõlkinud Øyvind Rangøy
Leidis Eve Pormeister

Knut Ødegård “Vanapaar jalutamas”

Meie, vanapaar
jalutamas, mina
kepiga. Sa ütled, tunned, kuidas
päike soojendab, Knut. On ju alles
suvi, vaata kui kollaselt helendab
tulikas kraavis.
Ja jõuame siis
lasteta mänguväljaku juurde

ja siis võtad tütarlapse kuju, sa
istud kiigele ja kiigud üles
taeva poole, üles ja alla, põhjatusse,
ja üles taevasse, veelkord üles,

ja alla, üles, alla ja üles alla,
ent siis jääb seisma vaikselt
see kiik: sa enam ei lükka
jalaga hoogu
vaid lased sel vaikselt rahuneda,

värised veidi
Istume,
ütlen ma, veidiks siia, pingile
meie kaks.
Mu pea käib ringi,
ütled sa, enam ei kannata seda.
Tule, ma ütlen ja võtan su,
väikese tüdruku, käest kinni, otsin tuge,
kepp teises käes.

Veidi kumaras naasime koju
sellelt pühapäevaselt jalutuskäigult. Sina
ja mina. Ja silitan
vaikselt su juukseid
mis just lehvisid läbi
universumi avaruste: Sina, kes olid äsja pisike tüdruk
kiigel.

Kogust “Olin imiku nutt varisenud keldris” (2018), norra keelest tõlkinud Øyvind Rangøy
Leidis Eve Pormeister

Knut Ødegård “Võib-olla”

Märkamatust kaarest
võib piisata –
Sa vaatad peeglisse ja näed
võõrast sind vaatamas
peegli sügavusest. Võib-olla
ta naerab su üle, kuigi sina
vaatad talle jäigalt silma. Võib-olla
sa tahad teda puudutada ja näed,
et temagi tahab puudutada sind
oma kuivetunud
kätega. Võib-olla
lööd sa peegli
kildudeks.

Kogust “Olin imiku nutt varisenud keldris” (2018), norra keelest tõlkinud Øyvind Rangøy
Leidis Eve Pormeister

Øyvind Rangøy „Tagasivaade”

Kord vaatan tagasi, mõtlen:
selle elu olen elanud.
Siis nutan jõgesid.
Siis naeran linde.
Siis lasen nahast lahti
ja lendan üle merede kui
mõte ja maandun õõtsuva lehtadru vahele kui
suur leppinud hulluse tunne ja
puiduna paika paisunud armastus —
ja seal, vees ja päikese valguses,
ilmub pilt, lõplikult vaba sellest,
mis teoks ei saanud.

A. Culleni, V. Kivisilla ja Ø. Rangøy ühiskogust „Kolm sõlme” (2020)
leidis Annika Aas

Øyvind Rangøy “Rahnud”

Nad tulid mõnikord mäest alla.

Mitte tihti. Kaugeltki mitte, siin elati. Öösiti magati üldiselt
õndsalt või siis olid mured teised.

Ent mõnikord tulid nad mäest alla. Nagu oli kunagi tulnud
see rahn, mis maja taga kõrgub. Kindlasti tohutu hooga,
täpselt sellise nurga alt, et maa teda haaras, oma embusesse
kinni. Ja sinna ta jäi.

Mitte nii nagu need, mis mitmesaja meetri sügavuse
fjordi põhja vajusid.
Ei, see rahn jäi.

Tema seltsilisteks said pihlakas ja õunapuu, teda kattis
niiske sammal. Tema alt jooksis läbi maa-alune oja
teel fjordi. Ise ta enam ei liikunud. Oli sammaldunud
sõbralik hall onu ja lastele saladuslik saar.

Aga mõnikord, siiski, mõnikord väga harva,
kui mägi paugutas, puud liikusid ja graniidi kuiv lõhn
oli kaugelt tunda, rääkis ta teist keelt. Siis kuulasime.

 

Kogust “Sisikond” (2019)
leidis Sille Ross (Tallinna Keskraamatukogu)

Øyvind Rangøy “Testament”

Nüüd olen vaba.
Tõusen siis püsti
selles suures pildis
ja korjan kõik kokku:

Sulle, mu armas,
annan virmalised
rohekalt looklevad
vaimude vood;

Sulle, mu lahke,
annan punase
ja musta, lõpliku
sügava;

Sulle, mu terve,
annan akendest õhkuva soojuse
valguse kõla
ja püha tooni.

Ja siis, sellel ainsal ööl,
seisan siin pildis üksi
ja vaatan teid.

Kogust “Sisikond” (2019)
leidis Annika Aas