Arvi Siig “Nägija”

 Teet Kallasele

Puiesteede kummaline valgus.
Ainult osa valgusest ja teest.
Vinetisse kaugub lõpp ja algus.
Oled helmes rohelises kees.

Seljataga põleb aastatuhat.
Tulekuiv ka eilne meelisnulg.
Tuulepuutel tõuseb eespool tuhast
alemaana kobeniiske muld.

Seisame vast idanevas rohtlas?
Aga taimi harjab juba leek.
Läbi tule eile sind ma kohtan
kummalisel homsel puiesteel.

Jama, eks? Kuid imeline jama.
Nagu sõõrmed, silmad, sõrm ja närv.
Sada nime, olemus ent sama.
Valgus, purukuivalt kastemärg.

Ongi kõik. Kui oled näinud seda
ainsat, mida keegi muu ei näe,
siis sul tõesti jumalikult vedas,
kuigi ilm sest nägijaks ei jää.

Elu mõte: tulla, näha, minna.
Kaduda kui pärl fakiiri keest.
Jättes tulle oma helmerinna.
Kummaliselt valge puiestee.

siigvaikusetahtkuju

Kogust “Vaikuse tähtkuju” (1973) ja “Neoon kangialuste kohal” (2007)
leidis Tiina Sulg

Arvi Siig “Lapsele minus endas”

Ei, vihm ei nuta:
sadu on vihma elu.
Vihmal on selgeimad silmad.
Vihm on noor:
kuule, kui krapsakalt ta krabiseb!
Aga lõpuks on temagi nagu vanaema:
jätab endast järele peegli,
hulga peegleid.
Nendesse on tore vaadata:
kõik kasvatab seal tiritamme.
Kuni muld libistab viimsegi peegli
oma selja taha.
Võib-olla on seal
koguni naerutuba.

siigpuhaargipaev

raamatust “Püha argipäev” (1983)
leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)

Arvi Siig “*** Sa ära eales teistelt nõua…”

Sa ära eales teiselt nõua,
et avaks ta end viimseni.
Aeg niigi meilt ju võtta jõuab
kõik viimase kui riismeni.

Ka oma südant ära puista
nii palju, et ta paljaks jääks.
Kõik tühjad kohad hange tuiskab,
hang pikkamisi vajub jääks.

Sa endas hoidma ole hellem
mõnd viivu, pilti, nime, maad.
Me rikkaks saame nimelt sellest,
mis eales korduda ei saa.

See pühapäevatunde annab,
ja säratab: kõik pole liiv.
See kannab. Taas su kaela kannab.
Ja sellest sünnib veel üks viiv.

Ei, võlts ei ole eluilmas
helk, ükskõik millest ärgandki,
kui annab sellelegi silmad,
kes enam sind ei märgandki.

Ma ennast lõpuni ei ava.
Su peatan, kui sul pihikihk.
Kes austavad, need armastavad.
Muud väitku kirg. Või nihilist.

Ilmunud kogus “Jah” (1985) ja “Neoon kangialuste kohal” (2007)
Leidis Maie Sarapuu

Arvi Siig “Viru nurgal”

Käes kirjud lehed, sügis käib nüüd laialt
kui mees, kes
                             plankudele
                                                    peoafišše kleebib.
Rändlindudena
                                Viru nurgal aial
reas poisid, seljas plastikaadist keebid.

Ma neid ei tunne.
Minu ajal, tollal,
siin kogunesid hoopis teised vennad.
Siin käisid
                      Viru Hirm
                                            ja Nõmme Krahv
                                                                               ja Dollar
ning nähti hulkumas siin
                                                 vahel 
                                                                ka mind ennast.

Nüüd teised aial jalgu kõlgutavad.
On biitlisoengud.
                                  Uut on leksikonis.
Kaen: mida nad küll mõtteis mõlgutavad?,
kui märkan üht
                              just nagu eksind
                                                                  soni.

Poiss pisut vimmas on, kui rõhuks õlgu raskus.
On kõhnal näol täiskasvanute tarmu …
„Rein, segens!“ hõikan.
                                                Käe ta võtab taskust. –
See kore on kui lihvimata marmor.

Tean: ükskord peol Rein tantsis rock’n’roll’i
Kolm päeva sai … Kolm päeva puid ta saagis.
Kuid pärast mängis veelgi rohkem lolli –
Ja mõtles elu üle
                                    „tsoonis“ murdes paasi.

Näen: poisid kuulavad kui seiklust põnevaimat.
Kõik lausa muistendina neile koorub praegu.
Ma kuulan ka. Ja vaiksest kõnest aiman:
Rein
        vihkab poistes
                                     oma noorusaegu.

Ta annab käe ja ütleb: „Aeg on minna …“
Tal taskust paistab vihik „Logaritmid“ …
… Linn süütab tuled õhtutaeva sinna.
Seal kuskil tuledes on peosaal, ogar rütmist.

Üks poistest,
                         nätsutades kummi hambus,
                                                                                 muigab:
„Sain lahti eile … laadisin briketti …
peaks pühitsema … kes teeb poole nuia? …“
…………………………………………………………
„GAZ“ seisab stardivalmilt
          miilitsapiketis.

siigneoon
Ilmunud luulekogudes „Reporter värsikaameraga“ (1966) ja „Neoon kangialuste kohal“ (2007)

Soovitanud Mart Velsker