Tõnu Õnnepalu “*** Harvad lumehelbed…”

Harvad lumehelbed
minu akna taga
jõulukuine hämar
varajane vaga

laskub üle ilma
mustendavad puud
istun käed on laual
ma ei teegi muud

vaatan – lumi langeb
mõtlen – minu ema
tasa kustub valgus
on kui vaataks tema

onnepaluenneheinaaega

Kogust “Enne heinaaega ja hiljem” (2005)
leidis Kaie Prangel

Advertisements

Tõnu Õnnepalu “9. mai, reede”

Tulbid õitsevad, punased, kollased,
Metstikk tuleb nende kohale õunapuuoksale,
Laulab oma laulukest, lendab murule,
Must, valge, toomingas õitseb ka,
Valge, roheline. Värvid niimoodi eraldi,
Igaüks midagi ütlemas, aga kokku ei loe.
Maikuu. Võililled ka. Ja nurmenukud.
Millest olen mõlgutanud, ei mäleta.
Vist millestki. Praegu mõtlen seda,
Et kõrvitsaid veel välja ei istuta,
Lubavad külma. Müristas või?

onnepalukevadjasuvija

raamatust “ Kevad ja suvi ja”
leidis Laili Jõgiaas

Tõnu Õnnepalu “*** Sügise päeva süda…”

Sügise päeva süda
on läbipaistev ja tühi.
Jahtunud tiik, mille põhjas on näha
uppunud lehed.
Mustad suletud laud.

Ja nende laugude taga
ei ole midagi enam.
Ühtegi lootust.
Taevas ühtegi värvi
peale hallika tule,
mis puude latvasid rõhub,
pingule surudes
võrade terasest keeled.

Ja siis üle keelte
libiseb käsi,
üks luuksatus kaugelt –
luiged,
või oli see hoopis
vee peale sündiva jää
hääl sügise südames.

Ilmunud kogus “Ithaka” (1988)
Leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)

Tõnu Õnnepalu “Tartu eleegia”

I

Öö ja tumm, peatunud jõgi,
Millest vallandub pimedas
Sinikael-partide karjeid,
Kajades paplites.

Linn, kaks küngast,
Kahel pool jõge kerkimas,
Juudi surnuaed ühel,
Teisel Toomkiriku

Varemed. Pärit. Ajast.
Kõik on siin pärit. Kõik on ununud.
Kõik on siit pärit, kogu see pime ja tühi
Maa, mis peatub su kallastel,

Linn, mida pole, Tartu,
Viirastus, kust me kõik tuleme,
Kogu see kõhnuke rivi:
Alates Sinust, Kristjan Jaak,

Mu kauge kurb vend, üksi
Kui minagi, algselt ja lõplikult,
Armastanud nii väga
Neid ilusaid noori mehi,

Neid paari maavillast saksa
(Kuigi saksa, ikka maavillast)
Korporanti, lõbusat õllepoissi,
Sina kurbusejoodik, su peaaju,

Mis oli täis kõiki keeli (heebrea,
Kreeka, saksa, läti, rootsi, ladina,
Vene…) on ammugi ussidest söödud,
Mädand ja läbi. Su kolba tühjusest

Kasvas mu keel. Eesti.
Kasvasid need mõned väikesed
Luuletajad, kes jäävad
Me vahele: meie, väikeste

Luuletajate, esimese ja viimase
Vahele: Liiv, kelle hävitas
Hullus; Enno, suur väike Enno,
Vaene Läänemaa kooliinspektor,

Talvik, kes kadus
Kusagil Siberi jõel, ja Alver,
Sestpeale truu leinav lesk;
Alliksaar, sõnadest lämbunud…

Mis neist jääb, mis neist on jäänud?
Mõni hall õhuke heft. Hakkide
Mustendav lagin ja kilked, taevas,
Kui pimedus ähvardab langeda;

Natuke kibedat-magusat suitsu,
Niiskete puude ja turbabriketi
Viirukit hõljumas jõeveel.
Ja lehtede lõhn. Kogu mälestus.

Sügis. Alati sügis mu mälus,
Mu mälus, sest minagi
Algasin siit. Ja minugi neelab
Su varane suitsune videvik.

II

Kõik need mõttetud sõidud,
Sõidud Tallinnast Tartusse,
Mööda maanteed, mis on nüüd parem,
Seda maad, mis jääb iga aastaga

Lühemaks. Maad, mis läheb
Iga aastaga kiiremini
Ja mis aasta-aastalt on tühjem,
Võõram ja lootusetum.

Need bussipeatused tee ääres,
Söötis põldude kaldal – ikka
Veel ootab seal keegi bussi,
Viimast vussi, mis vist ei tulegi.

See maastik, see Kesk-Eesti taevas
Sünnib veel ainult muljena
Teekonnal Tallinnast Tartu
(Sest tagasi pageme pimedas),

Teel ühest jube reaalsest linnast
Teise, mille lõi kujutlus
Ja mis kohale jõudes hävib,
Laguneb, vajub laiali:

Varemed, umbrohi, õlu,
Tolm või pori, võimetu allakäik,
Kohvikute apaatia,
Jões peegelduv taevas, „igavik“?

Ilmunud Tõnu Õnnepalu luulekogus „Enne heinaaega ja hiljem“ (2005)
Soovitanud Mart Velsker