Eeva-Liisa Manner “*** Kogu päeva olen istunud…”

Kogu päeva olen istunud vana sõbraliku puu all,
und näinud ja kadunukesega juttu puhunud.
Vihmad tulevad ja lähevad, mina istun ja istun,
mu käed on rüpes, silmad teavad palju,
nokin tanguteri nagu lind, mu kõht paisub,
mida muud võiksin kui rätsepaistmes meelt mõlgutada.
Kuid uned on pikad, kadunuil kõrge iga,
neil on mitu hinge, toidan neidki tanguteradega,
kadestan uhkeid linde ja olen endaga pahuksis,
väsinud ja tüdimust täis.

Tõlkis Ly Seppel, kogust “Hüüd tuulde” (2007)
leidis Helle Kaarli

Eeva-Liisa Manner “*** Puud annavad ära…”

Puud annavad ära oma septembrikuise koorma
ja vaatavad kaugusse;
oh seda selgeltnägemist.
Valgus, tume mets, mahajäetus,
ja kõige selle all päratu nukrus.

Unustagem ära, kõndigem kergel sammul
läbi võõraste ja veidrate aegade,
läbi ikka ja jälle saabuva hämariku,
läbi habisevate sügispäevade ja iseteadliku metsa,
kurbusest hoolimata. See mets on ikka veel soe.

Tõlkis Ly Seppel, kogust “Hüüd tuulde” (2007)
leidis Helle Kaarli

Eeva-Liisa Manner “*** Kogu päeva olen…”

Kogu päeva olen istunud vana sõbraliku puu all,
und näinud ja kadunukestega juttu puhunud.
Vihmad tulevad ja lähevad, mina istun ja istun,
mu käed on rüpes, silmad teavad palju,
nokin tanguteri nagu lind, mu kõht paisub,
mida muud võiksin kui rätsepaistmes meelt mõlgutada.
Kuid uned on pikad, kadunuil kõrge iga,
neil on mitu hinge, toidan neidki oma tanguteradega,
kadestan usinaid linde ja olen endaga pahuksis,
väsinud ja tüdimust täis.

***
Sõnad tulevad ja lähevad.
Vajan üha vähem sõnu,
homme ehk
ei vaja üldse.

Tõlkinud Ly Seppel

Ilmunud Eeva-Liisa Manneri luulekogus “Hüüd tuulde”
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck