Räägiksin sulle, kui kuulata viitsid.
Läinud ööl – kolme ajal –
jätsin töö.
Heitsin voodisse, aga mu peas
vasardas edasi masin, mõtted seosetult reas,
vihaselt vähkresin voodis,
ei tulnud und.
Kutsusin teda tobedate sõnadega,
sajani lugedes ja mürgiste unerohtudega.
See, mida kirjutin, painavalt piidles mind
südant ärritas neljakümne sigareti ving,
veel miski. Must kohv. Kõik muu.
Ah, tõusen ja rohkem ei kiru,
käin särgiväel korteris ringi,
loen kalleid magavaid hingi,
unes nad kõik, pehme unemesi suul,
ma kui joobnu tuigerdan ringi
ja akna all seisma jään.
Kuis sulle seda küll selgitama pean ma?
Mu maja hästi tead sa
ja ehk mäletad ka, kus on mu magamistuba
ja kujutad ette,
kui mahajäet, kõle
on Logodi tänav,
kus elan.
Näed aknast vastasmaja kodudesse
sääl kummuli pimedusse
inimesed langenud
keerlemas all suletud laugude
petlikus rauguses
sädelev aimuste udu
ja mälukaotus
mis kord-korralt kerkib
ja vaob.
Neil kõrval kingad ja riided,
ise karpkambrisse suletud,
seda nad ehivad
unelev-ärkvel ja unetult,
aga kui neid julgeda uurid
tunduvad kõik korterid
kui puurid.
Äratuskell vaikuses tiksutab
seiereid longates lohistab
korraga kõlistab
magajaile kilahtab
räige hüüd: „ärka tõelisusse!“
Majajagi magab veel kärast
tömp ja elutu kui saja aasta pärast,
siis kui kokku kukub, varjab varemeid rohi,
ega kellelgi aimata lase,
kas inimlaste või loomade eluase see oli.
Aga ülal, mu sõber, sääl ülal on kirgas laotus,
puhas, valgust kiirgav suursugusus,
värelev ja kindel kui truudus.
Taevavõlv,
muutumatu ajast, mil lõppes lapsepõlv,
nagu ema rätt, selle sinine helk,
nagu vesivärvipilt pelk,
mis vihikulehtedel hajus
ja tähtede
vaikne hingestet valgus
leebes öös,
kus aimub
sügiskülmade algus,
siit otsata kaugel, kesk teispoolsuse udu,
on need, kes nägid Hannibali sõdu,
juhuse tahtel olen sattunud nende pilkude alla,
nii seisan Budapestis, aken valla.
Ei tea, siis muutus minus miski sekundiga,
näis, nagu oleks mind tiivlöök katnud
ja elavaks sai, mille olin matnud,
mu lapseiga.
Nii kauaks
jäin vaatama taevavõlvi rikkaid imesid,
kuni ahetas idas ja tuules
hõljusid sädelevad kahvatuvad tähed,
siis äkitselt
valgusvoog süttis
taevas võõruspeoseltskond
hüvasti jättis,
koiduhämara sügavate varjude seas
balli öötuled helkisid reas,
väljas eeskoda säravas valgusvoos
sääl peremees on sõpradega koos,
suurtsugu härra, taevalik kõrgus,
ta ballisaali tohutu kõrgus
ja sigin-sagin, liikumine, hela
naiste sosin, häälte vaikne kõla.
Kõik nagu siis, kui lõppemas on ball
ja uksehoidjad tõldu hüüdvad all.
Kui sinisädelev rüü,
tähe pitsloor,
mille õlule heitnud on kaunitar noor
iga teemanditahu
puhast säravat rahu
teispoolsuse sina,
kahvatut vina
kiirgab sest nüüd,
või kui tilluke ingel,
kelle neitsilik käeke
pärl-ehet juustesse seab,
sõiduks pisike tõld,
tasa kiigutav tõld,
mida tuline ratsupaar veab,
naer kelmikas suul,
ta kiirelt kui tuul,
mööda kiirgavat Linnuteed kaob
hoos on karneval seal,
sõidab kaarikuid reas,
kuldkonfettide sajusse vaob.
Õnnelik-lummatult seisin
ja kõrgusse hüüdsin,
taevas on ball, igal õhtul on ball,
nüüd sai mulle selgeks siin all
suur iidne saladus, et tähemaal
haldjad koidikul koju lähevad
lõpmatusse
tänavail astuvad.
Päikesetõusuni
seisma jäin ja vaatasin nii.
Pärisin siis, mida sina siit otsid,
siit maamuna päält, mis kulunud sõnu,
mis hoora orjusest tunned mõnu,
miks pidasid tähtsaimaks kirjatööd,
et kadusid suved, härmatalved,
pikad mahamagatud ööd,
et alles nüüd, vana mees,
oma suletud silmad,
taeva imele lahti lööd?
Viiskümmend aastat on läinud –
süda uskumast tõrgub,
viiskümmend aastat mu üle
sädelev laotus kõrgub,
viiskümmend aastat
mu eksirännakuid sealt
suurtsugu taevased naabrid
on vaadanud pealt.
Tõotan sul, maani siis kummardin
ja osakssaanu eest tänasin.
Ma mõistan, et puudub see,
millesse uskuda tean,
mõistan, et siitilmast
ükskord lahkuma pean,
aga põksuva südame pillikeel
lõi helisema korraks veel
ja laulu alustasin taevasinale,
talle, kellest ei teata,
kus on ta,
talle, keda ei leia nüüd ega surnuna.
Liha laguneb tuhaks ja põrmuks
ühtmoodi nii üllal kui reol,
kõigest ajalik mängumees olen
Isand Tundmatu
lõputul peol.
Väike valimik ungari kirjandusest, lk 75–81 (Tartu 1994)
Tõlkinud Piret Korjus
Soovitas Reet Klettenberg
Luuleleid 