Reet Sool “Tartu”

Kui Tartu mähib end udusse
ja papelde vesised varjud
end heidavad Emajõe laineisse
siis sellega kiiresti harjud

Kui kevadel puhub see vinge tuul
ja silmisse lennutab liiva
ja autodest lehkaval uulitsal
ei tunne sa muud kui vaid piina

Siis see Tartu küll pole armas mul
kuid on hoopis midagi muud
on midagi väga kallist mul
mil meeleldi annaksin suud

Need lillakad Toome nõlvad sääl
kui tärganud pole veel rohi
on minule ikka armsad old
neilt pöörata pilku ei tohi

Ja vihma ma armastan
igatsust, mis märjana taevast end kallab
ja seda veidrat virvendust
mis pilvedest pudeneb alla

Ja armast ja auravat rohelust
mis vihmade järel end ehib
sääl Toome nõlvile kasvama
ja sireleid nooris lehis

Ja raskelt lõhnavaid toomingaid
ja kibuvitsade tarju
ja vanu ja väsinud pärnasid
ja pihlade veriseid marju

Jah, seda Tartut ma armastan
ja teed, mis läeb Lossi mäest üles
kust alati kostub muusikat
kus lastel on noodid süles

Ja müüri pääl viinamäe tigusid
sääl üsna tänava ääres
ja kärusid lükkavaid tüdrukuid
kel nõnda peened on sääred

Jah, seda Tartut ma armastan
ja armastama ka jään
niikaua kui seisab see kirik sääl
nii uhke Toomemäe pääl

Raamatust “Tartu on unenägu” (2006)
leidis Halliki Jürma

Advertisements

Karl Ristikivi “*** Kaunim neidis, miks su silmad on nii kurvad…”

Kaunim neidis, miks su silmad on nii kurvad,
miks nii nukra näoga nurgas konutad?
Vaata, puhkevad kõik pungad ja kõik urvad —
iga sitikaski laulu jorutab.

Kaunim igast moodsast korterist on loodus,
Muinas-Eesti stiilis diivanist ja muust.
Lähme välja ja kui silmapilk on soodus,
näeme, südamed ei olegi meil puust.

Lähme kahekesi Emajõele sõudma,
teen sull’ paadi põhja pehme aseme,
ja tullakse meilt paadiüüri nõudma,
siis me ühel meelel jalga laseme.

Lähme “Ko-Ko-Ko’sse”, tellin sulle mokkat,
minu vastas istud, kaunis nagu roos,
siis me unustame kõik maailma okkad,
imeroosilises meeleolus koos.

Valimikust EÜS “Veljesto” mardiooperite aariatest “Mardiöö unenägu” (1989)
leidis Tiina Tarik

“Veljesto” pilt on pärit siit.

Leelo Tungal “*** Üks teine Tartu…”

Üks teine Tartu lukkupandult elab Tartus.
Ja ükskord ammu elasin seal minagi –
siis olid seal veel Armastus ja Tarkus
ja Hulkuv Koer – ehk kohtad teda sinagi?
Nüüd lukus on see linn, mis sest, et tihti teda
kui linnust igatsen, täis noori imesid…
Seal on üks koht, kus teemantkrihvlitega
kuldtahvlitele kriibitakse nimesid.

Kogust “Ei nime, ei hinda” (1993)
leidis Halliki Jürma

Priidu Beier “Tsirkus Tartus”

Jaman viimasel ajal ainult oma vana
tühja ümberkukkuva puukuuriga
Varblane ravib aga nagu Wilkie Connins
oma podagrat
oopiumitinktuuriga
Eestit ähvardav linnugripp on tükiks ajaks
vaese Lembit Kurvitsa
segi löönud
ja ta on nüüd endale Jämejalas
tohutus koguses kanaliha sisse söönud
Tema asemel tuleb mul vastu Lauri Sommer
kitarr kaelas tal tinistada
Tartu tänavail komme
Aivar Kullist on saanud kullipilguga
kirjanduspaavst
ta teab eksimatult
mis puhas kuld
mis rämps ja saast
Viinakompresse teen oma haigele ninale
ja vastu vaatan kurvalt
Raadi pargist tõusvale uduvinale
täis antiloope on Aafrikas kõik savannid
noored jumalannad taovad Konsumi poe ees
tam-tami
ja elevant sööb rohtu
Oh kust leida küll oma
hingehädadele veel lohtu!
Suur väljamaa tsirkus on löönud
Emajõe ääres oma telgi lahti!

priidubeier

Ilmunud: Postimees: Kultuur Extra, 2005, 26. november, lk 3
Leidis Katrin Raid

Priidu Beieri pilt on pärit siit