Krafinna “Minu Tartu”

on tuttavad
näod igal pöörul
ületänava tered —
näe sina ka siin kohvi
väiksetes varjulistes nurkades
mida isegi päristartlane üles
leida ei oska karvased
kuldsete roheliste purpursete
silmadega kassid
karlovas ja kesklinnas
rohelisega nõelutud hall
jõelint ja pargipingid
mis lõhnavad värskelt
avatud õlle ja armunute
järele

minu tartu on eilse
ja tänase lõhn isegi
homse kui hoida
silmad vastu lõuna-
kaare tuult ja
tasakesi sõuda
mööda klaasjat
pärivett

kogust “Kasse täis linn” (2019)
leidis Ulvi Lond

Georg Manceliuse luulet loeb Marju Leapajõe

 

 

ADONICVM
Ornatissimo et Doctissimo
Dn. RESPONDENTI,
de TERRA, communi Matre disserenti

Est homo terra,
est homo terrae
nil nisi massa,
fabrica massae.
Cur igitur sic
pectora turgent
dic HOMO, fastu?
Discito, terram
quam pede pulsas,
esse parentem,
unde creatus:
quaeque recondet
post obitum, te:
discito tandem.
Contrahito ergo
turgida vela, et
esto modestus.
Est homo terra,
est homo terrae
nil nisi massa,
abrica massae.
Hinc NICOLAE,
conamina laudo
et studium. De
matre benigna
disseris: unde
ex animo ti
gratulor, o PRYTZ.

Currente calamo sub meditationibus sa-
cris 11. April. Anno calamitatu<m> pleno
1633. l. scribb.
GEORGIUS MANCELIUS
SS. Th. Licentiatus, Prof. ord. ad
Divam B. Joann. Pastor primarius, et di-
strictus Dorpat. Praepositus.

Ilmunud kogus “O Dorpat, urbs addictissima musis … : Valik 17. sajandi Tartu juhuluulet” (2007)

Hannes Varblane “*** pajulehed iiling pööras…”

pajulehed iiling pööras pahupidi
sõnu kulutasid seletamaks seda seni
kuni mõte väärdus sõnatuseks suule
äraspidi eluks päripäine luule

leinapaju lehtis kohisevaks kaseks
jõgi koondus järveks vesilahes
hilja adusid ta määndumisi mädasooks
kirja pandi ametlikuks elulooks

seisuvetes heiastuva taeva kõrgus
mõni ütles põlemine mõni elupõlgus
ise teadsid täpselt kõledus ja kartus
hingematvas üksinduses Eestis Tartus

Kogust “Avalikult halb” (1999)
leidis Halliki Jürma

Mari Vallisoo “Kodulaul”

Kus kodu, kus taevas, mis taevaste pääl.
Kas lennukijooned, kas rändlinnuparv.
Hall Annelinn, suurrätt me õlgade pääl,
kus kirjas me südamelöökide arv.
Kas kaitseb, kas katku, sooudude eest.
Mis hõik üle Sõpruse puiesteest.
Kas kajakakarje, kas inglite hääl.
Või vaikus. Vist vaikus.
Üks kollane buss,
kus laulavad lapsed.
Me kodu on sääl.

 

Teosest “Sünnisõnad ja surmasõnumid” (1991)
leidis Tiina Tarik

Reet Sool “Tartu”

Kui Tartu mähib end udusse
ja papelde vesised varjud
end heidavad Emajõe laineisse
siis sellega kiiresti harjud

Kui kevadel puhub see vinge tuul
ja silmisse lennutab liiva
ja autodest lehkaval uulitsal
ei tunne sa muud kui vaid piina

Siis see Tartu küll pole armas mul
kuid on hoopis midagi muud
on midagi väga kallist mul
mil meeleldi annaksin suud

Need lillakad Toome nõlvad sääl
kui tärganud pole veel rohi
on minule ikka armsad old
neilt pöörata pilku ei tohi

Ja vihma ma armastan
igatsust, mis märjana taevast end kallab
ja seda veidrat virvendust
mis pilvedest pudeneb alla

Ja armast ja auravat rohelust
mis vihmade järel end ehib
sääl Toome nõlvile kasvama
ja sireleid nooris lehis

Ja raskelt lõhnavaid toomingaid
ja kibuvitsade tarju
ja vanu ja väsinud pärnasid
ja pihlade veriseid marju

Jah, seda Tartut ma armastan
ja teed, mis läeb Lossi mäest üles
kust alati kostub muusikat
kus lastel on noodid süles

Ja müüri pääl viinamäe tigusid
sääl üsna tänava ääres
ja kärusid lükkavaid tüdrukuid
kel nõnda peened on sääred

Jah, seda Tartut ma armastan
ja armastama ka jään
niikaua kui seisab see kirik sääl
nii uhke Toomemäe pääl

Raamatust “Tartu on unenägu” (2006)
leidis Halliki Jürma

Karl Ristikivi “*** Kaunim neidis, miks su silmad on nii kurvad…”

Kaunim neidis, miks su silmad on nii kurvad,
miks nii nukra näoga nurgas konutad?
Vaata, puhkevad kõik pungad ja kõik urvad —
iga sitikaski laulu jorutab.

Kaunim igast moodsast korterist on loodus,
Muinas-Eesti stiilis diivanist ja muust.
Lähme välja ja kui silmapilk on soodus,
näeme, südamed ei olegi meil puust.

Lähme kahekesi Emajõele sõudma,
teen sull’ paadi põhja pehme aseme,
ja tullakse meilt paadiüüri nõudma,
siis me ühel meelel jalga laseme.

Lähme “Ko-Ko-Ko’sse”, tellin sulle mokkat,
minu vastas istud, kaunis nagu roos,
siis me unustame kõik maailma okkad,
imeroosilises meeleolus koos.

Valimikust EÜS “Veljesto” mardiooperite aariatest “Mardiöö unenägu” (1989)
leidis Tiina Tarik

“Veljesto” pilt on pärit siit.