Küngaste vahele
külmunud katel,
jäätunud jõgi ja
pargid täis lund.
Varesed katustel
madalatel
näevad õitsvatest
pajudest und.
Hangedel kaledad
kiirtevihud,
jõuab hommiku
sinine tund.
Metsade taga kui
päev avab pihud
elame vaikusse,
usume lund.
Kogumikust “Lumi see me ühine” (2010)
leidis Ülle Nemvalts
Varblased Tartu varblased
teist mõtlen mina käies tulles
üle jõe — ükssama süda on meil
ükssama uudishimu
kellel väike kellel suur tiivad
kellel mõeldavad kellel mõtlemata olemas
ühedsamad korstnad
tahmavad linnakarva halliks
meid kõiki ainult hääl
pole hall — hääl tervitus hoiatus kutse
kirjas või akna taga lumel
valgel paberil
jäljed tähtedes ridades luuletuses
tervitus hoiatus kutse lindude südame hääl
Raamatust “Valge joon Võrumaa kohale” (1972)
leidis Laili Jõgiaas
on tuttavad
näod igal pöörul
ületänava tered —
näe sina ka siin kohvi
väiksetes varjulistes nurkades
mida isegi päristartlane üles
leida ei oska karvased
kuldsete roheliste purpursete
silmadega kassid
karlovas ja kesklinnas
rohelisega nõelutud hall
jõelint ja pargipingid
mis lõhnavad värskelt
avatud õlle ja armunute
järele
minu tartu on eilse
ja tänase lõhn isegi
homse kui hoida
silmad vastu lõuna-
kaare tuult ja
tasakesi sõuda
mööda klaasjat
pärivett
kogust “Kasse täis linn” (2019)
leidis Ulvi Lond
ADONICVM
Ornatissimo et Doctissimo
Dn. RESPONDENTI,
de TERRA, communi Matre disserenti
Est homo terra,
est homo terrae
nil nisi massa,
fabrica massae.
Cur igitur sic
pectora turgent
dic HOMO, fastu?
Discito, terram
quam pede pulsas,
esse parentem,
unde creatus:
quaeque recondet
post obitum, te:
discito tandem.
Contrahito ergo
turgida vela, et
esto modestus.
Est homo terra,
est homo terrae
nil nisi massa,
abrica massae.
Hinc NICOLAE,
conamina laudo
et studium. De
matre benigna
disseris: unde
ex animo ti
gratulor, o PRYTZ.
Currente calamo sub meditationibus sa-
cris 11. April. Anno calamitatu<m> pleno
1633. l. scribb.
GEORGIUS MANCELIUS
SS. Th. Licentiatus, Prof. ord. ad
Divam B. Joann. Pastor primarius, et di-
strictus Dorpat. Praepositus.
Ilmunud kogus “O Dorpat, urbs addictissima musis … : Valik 17. sajandi Tartu juhuluulet” (2007)
Siin
jõeäärses linnas
jõelt hommik tuleb
see valgus liig valus on
sa silmad suled
Kogust “Sina armasta mind” (1993)
Leidis Tiina Sulg
Pilt
Ilmar Kruusamäe “Parem varblane peos … / A Bird in the Hand …”
(kirjanik Hannes Varblase portree)
2011 lehelt http://ilmarkruusamae.com/
Valgus Jaani kiriku vitraažist
mil viimast korda suutsin sülitada üles
see oli eile vist
jah närune on rõhtjoon tappev vaatust
nüüd sinult rist
kes kannab elu enamaks kui saatust
mis kõigil kannul käib
see on vist maatus
vaid väga vähe millest ilma jäin
Kogumikust “Tartu on unenägu” (2006)
leidis Halliki Jürma
pajulehed iiling pööras pahupidi
sõnu kulutasid seletamaks seda seni
kuni mõte väärdus sõnatuseks suule
äraspidi eluks päripäine luule
leinapaju lehtis kohisevaks kaseks
jõgi koondus järveks vesilahes
hilja adusid ta määndumisi mädasooks
kirja pandi ametlikuks elulooks
seisuvetes heiastuva taeva kõrgus
mõni ütles põlemine mõni elupõlgus
ise teadsid täpselt kõledus ja kartus
hingematvas üksinduses Eestis Tartus
Kogust “Avalikult halb” (1999)
leidis Halliki Jürma
sirelid Tartu öös
muid öid ma nii hästi ei tunne
Toomemäe müstilised sirelid
sama ilusad
nagu võhumõõgad
mis vohavad
põrgu sissepääsu
varjates
looduskaitsealal
Kogust “Lilled Vabakal” (2019)
leidis Tiina Sulg
Pilt Sille Annuk, siit
Kus kodu, kus taevas, mis taevaste pääl.
Kas lennukijooned, kas rändlinnuparv.
Hall Annelinn, suurrätt me õlgade pääl,
kus kirjas me südamelöökide arv.
Kas kaitseb, kas katku, sooudude eest.
Mis hõik üle Sõpruse puiesteest.
Kas kajakakarje, kas inglite hääl.
Või vaikus. Vist vaikus.
Üks kollane buss,
kus laulavad lapsed.
Me kodu on sääl.
Teosest “Sünnisõnad ja surmasõnumid” (1991)
leidis Tiina Tarik
Luuleleid 