Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa sinu käest.
Kõike näen: kuidas valmivad viljad, –
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda – jäin hiljaks,
meie tee pole kuigi pikk.
Lollilt elasin. Aastaid jääb väheseks.
Minu armas, mu naine, mu roos.
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.
Sina oled mu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark – ja vaid veidike hull.
Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus, ma palun Su käest:
ära iial mind minema aja,
minu viimaseks laevaks jää.
Leidis Laili Jõgiaas
Luuleleid 