ta tuli uksest sisse
ja sammus läbi toa
mees alles viimsel hetkel
sai pihku hõbenoa
nad seisid vastamisi
ja pilku piinas pilk
siis korraks välkus hõbe
ja kuuma vere tilk
mis langes mehe käele
ta hinge augu sõi
ta tõstis noa ja haava
ka enda rindu lõi
ta süda hoobilt tardus
ja muutus hõbedaks
ja täiskuu hõbekiirtes
siis üheks said need kaks
nad on nüüd abielus
ja neil on neli last
ja nende maja seinad
on tehishõbedast
Kogust “Läbilõige” (1981)
Leidis Sash Uusjärv
Ei
ma ei otsigi taevast
noovasid ega supernoovaid
mis plahvatavad kord tuhande aasta jooksul.
Ma pole ju igavene
nagu vaarao hauakambri needus.
Mulle pole vaja komeete
mis poevad ainult korraks päikese külje alla
ja põgenevad taas tühjusesse
kust nad tulid.
Võib-olla on neil seal mingid teised päikesed.
Ma tahan
kõigest ühte harilikku tähte
olgu see kas või kümnenda suurusjärgu oma.
Peaasi et ta säraks igal ööl
kui mu silmad vajavad
tema kauget lähedust
ja teadmist et ta ei kustu
kuni ma veel suudan taevasse vaadata.
Aga teda ei ole.
Ja sellepärast rõõmustan ma
iga uue orbiidile saadetud tehiskaaslase üle
sest ma tean
et nad liiguvad muutumatu täpsusega
rangelt väljaarvestatud orbiitidel.
Ja igal õhtul
näen ma taevas eredat tuld
nagu tähte.
Tehiskaaslane
tehistäht
kuidas võtta.
Minu jaoks täht.
Ehtne tehistäht
ehtsal tehisorbiidil.
Kogust “Terra incognita” (1985)
Leidis Tiina Sulg
Luuleleid 