Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.
Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.
Ah, kui nii palju, ni palju ei sajaks,
tuul selle udu kord laiali ajaks!
Ilm aga sumestub hääletu.
Sügisepäev jõuab õhtule ju.
Kuhu küll lõpeb rändaja tee?
Öö tuleb, pime ja pilkane.
Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks,
kui veel see öögi nii otsatu poleks?
Ilmunud kogus “Tuulemaa” (1913, hiljem mitmetes kordustrükkides)
Leidis Sulev Loorits
Vaikides akna sa avasid,
unised kukkusid käod.
Aia me peenraid ja lavasid
mähkisid unede näod.
Vaikuses suikuvalt tuuletus
unised kukkusid käod.
Sõnatu suisutas luuletus,
kevadöö unede näod.
Varjatud keeli kui väriseks,
unised kukkusid käod.
Uimasid üksteise päriseks
kevadöö unede näod.
Ilmunud luulekogudes „Ohvrisuits” (1920) ja „Kõik on kokku unenägu” (1922), aga ka hilisemates valikutes.
Tekstikuju erineb esimestest trükkidest, antud redaktsioon on muuhulgas Gustav Suitsu raamatutes „Luule” (1992) ja „Elutules ja ajatuultes” (2007).
Soovitanud Mart Velsker
Luuleleid 