Algusen polnud sõna
– oli joon
Polnd harmoonilist kõla
– oli toon.
Maakera vettinud risu
peksis torm,
polnud väärtuslist sisu
– oli vorm.
Oli mõõdetav keha,
kontuuritu hing, –
sõõr, millel unustet teha
ymbritsev ring:
Lehvis vee pääl kurvana
looja vaim,
ei pakatanud urvana
klorofylliline taim.
Oli algusen antud vaid kest
– õudne Ruum,
ilma lõi jumalik zhest
– tahtmine kuum.
Kogust “Geomeetriline inimene” (1924)
leidis Tiina Sulg
Kosmose risttee: hype ruumi,
seisan neelaval teelahkmel, –
kuhu? kahtlen.
Põhja, kas Hommikusse, Lõunasse,
loodangusse, päiksesse tõusvasse?
Hype ruumi?
.
Ilmajagusid viis
– ainsam Pariis.
Vedurite jutt:
– „taga semafoori ilm,“
esimene sosistas.
Teine – invaliid vaguneid lohistas,
Nutet rähmane silm:
– „pole rutt!“
.
Millegist pettunud,
koormast kui lahti saand kettunud,
kolmas minema kihutas ähkiden,
publikumi suitsu ja aurusse mähkiden.
Ja häkselt rõkkasid koorin
30 vedurit Stravinski muusikat. –
(vedurjuht teisele näitas rusikat)
kontsert oli jumalik Gare du Nord’in.
.
Viimaks yks vedur läks lyyriliseks – huikavaks,
raudsen sydamen pulss sai tuikavaks, –
puistas välja metallise hinge, –
pinge:
(härrad kergitavad kybaraid
daamid kuivatavad pisaraid)
elust ellu sõit:
rattad veerevad võrinal
tra-ta-taa, tra-ta-taa, tra-ta-taa.
Kollast naeru kokott naeris: ha-ha-haa
karmiinhuulte kramplikul värinal,
silmin sada õitsvat õit.
. . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . .
Kokkuvõte:
mul veduri tõte, –
silmapaar neelav.
Metallise hingega,
raudse pingega
sööstun hämarusest valgusesse.
Eest luuletaja keelav!
Tõttan uvve ilma loomise talgusesse.
Ilmunud luulekogus „Geomeetriline inimene“ (1924)
Soovitanud Mart Velsker
Luuleleid 