Johannes Barbarus “Yrgelemendid”

 

Algusen polnud sõna

– oli joon

Polnd harmoonilist kõla

– oli toon.

Maakera vettinud risu

peksis torm,

polnud väärtuslist sisu

– oli vorm.

Oli mõõdetav keha,

kontuuritu hing, –

sõõr, millel unustet teha

ymbritsev ring:

Lehvis vee pääl kurvana

looja vaim,

ei pakatanud urvana

klorofylliline taim.

Oli algusen antud vaid kest

– õudne Ruum,

ilma lõi jumalik zhest

– tahtmine kuum.

Kogust “Geomeetriline inimene” (1924)
leidis Tiina Sulg

Advertisements

Johannes Barbarus “Gare du Nord”

Kosmose risttee: hype ruumi,

seisan neelaval teelahkmel, –

kuhu? kahtlen.

Põhja, kas Hommikusse, Lõunasse,

loodangusse, päiksesse tõusvasse?

Hype ruumi?

.

Ilmajagusid viis

– ainsam Pariis.

Vedurite jutt:

– „taga semafoori ilm,“

esimene sosistas.

Teine – invaliid vaguneid lohistas,

Nutet rähmane silm:

– „pole rutt!“

.

Millegist pettunud,

koormast kui lahti saand kettunud,

kolmas minema kihutas ähkiden,

publikumi suitsu ja aurusse mähkiden.

Ja häkselt rõkkasid koorin

30 vedurit Stravinski muusikat. –

(vedurjuht teisele näitas rusikat)

kontsert oli jumalik Gare du Nord’in.

.

Viimaks yks vedur läks lyyriliseks – huikavaks,

raudsen sydamen pulss sai tuikavaks, –

puistas välja metallise hinge, –

pinge:

(härrad kergitavad kybaraid

daamid kuivatavad pisaraid)

elust ellu sõit:

rattad veerevad võrinal

tra-ta-taa, tra-ta-taa, tra-ta-taa.

Kollast naeru kokott naeris: ha-ha-haa

karmiinhuulte kramplikul värinal,

silmin sada õitsvat õit.

.    .    .    .    .    .    .    .    .    .
.    .    .    .    .    .    .    .    .    .    .

Kokkuvõte:

mul veduri tõte, –

silmapaar neelav.

Metallise hingega,

raudse pingega

sööstun hämarusest valgusesse.

Eest luuletaja keelav!

Tõttan uvve ilma loomise talgusesse.

barbarusgeomeetriline

Ilmunud luulekogus „Geomeetriline inimene“ (1924)
Soovitanud Mart Velsker