Johann Wolfgang von Goethe “Maakera kohal hõljuv geenius, kes osutab ühe käega alla, teisega üles”

Hõljun üles, hõljun alla,
kõike rõõmsalt osutan;
kirevas mu meel saab valla,
sinises end kosutan.

—

Ja kui eemal päevakärast
mäed on sinerdavas reas,
öösel rohkest tähesärast
on mul uhke ehe peas.
Olgu öö- või päevaajal,
seda kiidan inimsoos,
kui tal kui tõetunnistajal
suurus iluga käib koos.

—

Memento mori! eks ju see
käsk risti ees meil lama —
ent miks peab iga elutee
just lõppu meenutama?
Seepärast kuula vanatoid,
kes kinnitab docendo:
hea sõber, ära ole loid,
vaid vivere memento!

—

Kõikjal sealpool silmapiiri
päeval taevasina näis,
öösel tähesära kiiri
oli terve taevas täis,
ent ka rohelises valla
nagu kirevas sai jaks —
minnes üles, tulles alla
üllas vaim sai rikkamaks.

tõlge saksa keelest Ain Kaalep, ilmunud Akadeemia (2009, nr. 6)
soovitab Eve Pormeister

Pilt on pärit siit.

Johann Wolfgang von Goethe “Sinu juures”

Ette sind kuulutab kõik!
Kui näitab end võrratu päike,
loodan, et järgned siis pea.

Rohtaeda astub su jalg
ja otsemaid rooside roosiks,
liilia liiliaks saad.

Keerutad tantsuhoos end,
kõik tähedki keerlevad ümber
sinu ja sinuga koos.

Öö! ja nii saagugi öö!
Nüüd helendad kirkamalt kuustki,
armsaim ja mahedaim helk.

Armas ja kosutav sa,
kuu, tähed ja lilledki truudust
vannuvad sinule vaid.

Päikseks sa mullegi saa,
mu helgete päevade loojaks,
eluks ja igavikuks.

Tõlkinud Märt Väljataga

Pilt on pärit siit.

Georg Weerth “Üks aasta”

Sind nägin jaanuaris,
saime tuttavaks veebruaris.
Märtsi keskel, kui mu mälu ei peta just,
tundsin rinnas puhkemas armastust.

Aprillis aina ohkasin,
kui kusagil sind kohtasin.
Maiõites kasvas mu lootus
ja veelgi enam suur ootus.

Siis juunikuus – ah mõelda vaid! –
nii palju suudlusi sa said!
ja juuli lähenes, veelgi kenam,
arm ühte liitis meid aina enam.

Augustis, sel suvelõpuajal,
olid sa aina mu rinna najal,
septembris luuletasin sind oodisse,
oktoobris kandsin voodisse.

November ju nägi meid kahekesi
kui abieluinimesi.
Detsember nüüd lumega katab me isamaad,
kassid kräunuvad, hakid kisavad.

Raamatust  “ Saksa lembelüürika” (1997)
leidis Laili Jõgiaas

Wolf Biermann „Und als wir ans Ufer kamen“

Und als wir ans Ufer kamen
Und saßen noch lang im Kahn
Da war es, dass wir den Himmel
Am schönsten im Wasser sahn
Und durch den Birnbaum flogen
Paar Fischlein. Das Flugzeug schwamm
Quer durch den See und zerschellte
Sachte am Weidenstamm
– am Weidenstamm

Was wird bloß aus unsern Träumen
In diesem zerrissnen Land
Die Wunden wollen nicht zugehn
Unter dem Dreckverband
Und was wird mit unsern Freunden
Und was noch aus dir, aus mir –
Ich möchte am liebsten weg sein
Und bleibe am liebsten hier
– am liebsten hier

(1976)

Ilmunud kogus “Dein freches Lächeln küsse ich so gern: Die schönsten Liebesgedichte” (2010)
Leidis Linda Jahilo

 Wolf Biermanni pilt on pärit siit.
Wolf Biermannist loe lisa siit.

Wolf Biermann “Einschlaf- und Aufwachlied“

Schlaf ein, mein Lieb, sonst ist die Nacht
Vorbei und hat uns nichts gebracht
Als wirre irre Fragen.
Gib mir dein Arm und noch ein Kuss
Ich muss ja durch den Schlafefluss
Und will dich rüber tragen.

Wach auf, mein Lieb, du schläfst ja noch!
Komm aus den dunklen Träumen hoch
Und freu dich an uns beiden!
Die Sonne hat längst dein Gesicht
Gestreichelt, und du merkst das nicht
– das mag ich an dir leiden.

(1974)

Ilmunud kogus “Dein freches Lächeln küsse ich so gern: Die schönsten Liebesgedichte” (2010)
Leidis Linda Jahilo

Heinrich Heine “***Me olime kaluri õues…”

Me olime kaluri õues
vaadates merele,
sealt õhtu-udud tulid
ja tõusid kõrgele.

Lõid tuletornis tuled
ükshaaval särama
ja merel veel üht purje
võis kauguses märgata.

Me tormidest rääkisime
ja kuidas taeva ja vee
ja rõõmu ja kartuse vahel
käib laevniku ohtlik tee.

Ja kaugest lõunast ja põhjast,
ja kaugetest randadest,
ja sealseist võõraist rahvaist
ja võõrastest kommetest.

Puuhiiglased Gangese kaldal
täis õisi on alati,
ja vaikne, kaunis rahvas
seal kummardab lootosi.

Kuid Lapimaal inimesed
on mustad ja madalad.
Lee ääres kalu nad praevad
ja metsikult karjuvad.

Mind tõsiselt kuulasid neiud –
siis soiku jäi kõnelus.
Ka laeva enam ei paistnud,
liig suur oli hämarus.

Tõlkinud August Sang. Eestikeelne tõlge on ilmunud Heine valikkogudes „Luuletused ja poeemid“ (1956) ja „Luuletused. Saksamaa“ (1979). Soovitanud Mart Velsker

Pilt http://www.paris.de.com/prominente/heinrich-heine/heinrich-heine-001.jpg

Bertolt Brecht “Ma ei ütle Aleksandri vastu midagi”

Räägitakse, et Timur võttis vaevaks maailma vallutamise.
Mina teda ei mõista;
Väikese napsiga võib maailma unustada.
Ma ei ütle Aleksandri vastu midagi.
Ainult
Ma olen näinud inimesi, kes olid
Väga silmapaistvad
Ja teie imetlust igati väärt
Sellega,
Et üldse elasid.
Suurmehed eritavad liiga palju higi.
Ma näen kõiges selles ainult tõendit
Et nad pole osanud omaette jääda
Ja suitsetada
Ja juua
Ja muud taolist.
Nad on selleks liiga väiklased
Et rahulduda
Naise kõrval istumisega.

(tõlkinud Märt Väljataga)

Eestikeelne tekst on ilmunud
Bertolt Brechti raamatus „Luulet“ (2007)
Soovitanud Mart Velsker.