Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis paistab meile kuu,
siis särab meile tähti,
meil käia ja laulda
ja tantida mahti.
Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis aasal lepa vilus
o n tulnud meie tund,
et käia ja laulda
ja tantsida üht und.
tõlkinud Susanna Rennik, raamatust “Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles” (2021)
leidis Linda Jahilo
Siit kaugel, kaugel juba oleksingi:
maailma lõppu viiks mu kodumaatus,
kui ühendand ei oleks meie hingi
kõikvõimsad tähed, kui ei tahaks saatus,
et sinu kaudu õpiksin end tundma.
Sust päeval mõtlen, öösel näen sust und ma,
muud mõtet, tunnet, tahet pole mus.
Mind enda poole veab su olemus.
tõlkinud August Sang, raamatust “Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles” (2021)
leidis Linda Jahilo
Mul meelestud, kui hiilgav päike
pea tõstab mere seest;
mul meelestud, kui virvjal läikel
kuu kumab lätteveest.
.
Sind näen ma rännul tolmu tõustes –
su kuju säriseb.
Sind näen ma öös, kus rajal rõsekel
teekäija väriseb.
.
Sind kuulen siis, kui mürakaikes
murdlaine randa vaob.
Sind kuulen siis, kui metsas vaikses
on tardund oksaraod.
.
Näe, kustub sinu ilutulle
ka loojuv päiksepall.
Oh kauge kallis, oled mulle
nii ihulähedal.
tõlkinud Andres Ehin, raamatust “Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles” (2021)
leidis Linda Jahilo
Kord ühest seltskonnast koju läks
üks vaikne teadlane. Kuidas läks?
talt küsiti, kas rahuldas teid?
“Oleks raamatud need,” ta vastas, “ei loeks ma neid”
tõlkinud Marie Under, raamatust “Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles” (2021)
leidis Linda Jahilo
Öösel sattusin kaarsilla all
peale kahele poisile,
nad kusesid vastu posti
ja ütlesid, et on seitsmesed,
ütlesid, et neil on täid.
Naersid mu üle, kui neid
uskuma jäin. Meil pole
midagi peale täide, teatas väiksem.
Ta viipas võpsiku poole ja astus
mulle varbale. Oleksin tahtnud
temasse armuda, miskit muud
poleks tol ööl sama odavalt
saanud. Suurem küsis, kas vastab
tõele, et isegi loomad ei sure
üksinda. Poisid oleksid pidanud
juba ammu kodus olema.
Tõlkis Carolina Pihelgas
Luuletust on võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.
Hõljun üles, hõljun alla,
kõike rõõmsalt osutan;
kirevas mu meel saab valla,
sinises end kosutan.
—
Ja kui eemal päevakärast
mäed on sinerdavas reas,
öösel rohkest tähesärast
on mul uhke ehe peas.
Olgu öö- või päevaajal,
seda kiidan inimsoos,
kui tal kui tõetunnistajal
suurus iluga käib koos.
—
Memento mori! eks ju see
käsk risti ees meil lama —
ent miks peab iga elutee
just lõppu meenutama?
Seepärast kuula vanatoid,
kes kinnitab docendo:
hea sõber, ära ole loid,
vaid vivere memento!
—
Kõikjal sealpool silmapiiri
päeval taevasina näis,
öösel tähesära kiiri
oli terve taevas täis,
ent ka rohelises valla
nagu kirevas sai jaks —
minnes üles, tulles alla
üllas vaim sai rikkamaks.
tõlge saksa keelest Ain Kaalep, ilmunud Akadeemia (2009, nr. 6)
soovitab Eve Pormeister
Pilt on pärit siit.
Ette sind kuulutab kõik!
Kui näitab end võrratu päike,
loodan, et järgned siis pea.
Rohtaeda astub su jalg
ja otsemaid rooside roosiks,
liilia liiliaks saad.
Keerutad tantsuhoos end,
kõik tähedki keerlevad ümber
sinu ja sinuga koos.
Öö! ja nii saagugi öö!
Nüüd helendad kirkamalt kuustki,
armsaim ja mahedaim helk.
Armas ja kosutav sa,
kuu, tähed ja lilledki truudust
vannuvad sinule vaid.
Päikseks sa mullegi saa,
mu helgete päevade loojaks,
eluks ja igavikuks.
Tõlkinud Märt Väljataga
Pilt on pärit siit.
Sind nägin jaanuaris,
saime tuttavaks veebruaris.
Märtsi keskel, kui mu mälu ei peta just,
tundsin rinnas puhkemas armastust.
Aprillis aina ohkasin,
kui kusagil sind kohtasin.
Maiõites kasvas mu lootus
ja veelgi enam suur ootus.
Siis juunikuus – ah mõelda vaid! –
nii palju suudlusi sa said!
ja juuli lähenes, veelgi kenam,
arm ühte liitis meid aina enam.
Augustis, sel suvelõpuajal,
olid sa aina mu rinna najal,
septembris luuletasin sind oodisse,
oktoobris kandsin voodisse.
November ju nägi meid kahekesi
kui abieluinimesi.
Detsember nüüd lumega katab me isamaad,
kassid kräunuvad, hakid kisavad.
Raamatust “ Saksa lembelüürika” (1997)
leidis Laili Jõgiaas
Und als wir ans Ufer kamen
Und saßen noch lang im Kahn
Da war es, dass wir den Himmel
Am schönsten im Wasser sahn
Und durch den Birnbaum flogen
Paar Fischlein. Das Flugzeug schwamm
Quer durch den See und zerschellte
Sachte am Weidenstamm
– am Weidenstamm
Was wird bloß aus unsern Träumen
In diesem zerrissnen Land
Die Wunden wollen nicht zugehn
Unter dem Dreckverband
Und was wird mit unsern Freunden
Und was noch aus dir, aus mir –
Ich möchte am liebsten weg sein
Und bleibe am liebsten hier
– am liebsten hier
(1976)
Ilmunud kogus “Dein freches Lächeln küsse ich so gern: Die schönsten Liebesgedichte” (2010)
Leidis Linda Jahilo
Wolf Biermanni pilt on pärit siit.
Wolf Biermannist loe lisa siit.
Schlaf ein, mein Lieb, sonst ist die Nacht
Vorbei und hat uns nichts gebracht
Als wirre irre Fragen.
Gib mir dein Arm und noch ein Kuss
Ich muss ja durch den Schlafefluss
Und will dich rüber tragen.
Wach auf, mein Lieb, du schläfst ja noch!
Komm aus den dunklen Träumen hoch
Und freu dich an uns beiden!
Die Sonne hat längst dein Gesicht
Gestreichelt, und du merkst das nicht
– das mag ich an dir leiden.
(1974)
Ilmunud kogus “Dein freches Lächeln küsse ich so gern: Die schönsten Liebesgedichte” (2010)
Leidis Linda Jahilo
Luuleleid 