mulle meeldivad
need laupäeva hommikud
kui ärkamise peale kulub rohkem kui tund
ma sinu kaisus nägin und
ja akna taga lõunaunene päike
aga selline sügisene juba teine
paistab küll nii kutsuvalt ja soojalt
kuid kui akna avad
puhub sisse vaid argipäeva raske ohe —
karge
just selle eest olemegi põgenenud
sooja pehmesse tuppa voodisse koopasse
järsku ütled et pead minema
korra ära käima
jätma mind valvama meie salakoobast
hakkan valmistama suppi
luuleridadest allkriipsudest ja küsimärkidest
ülakomade tärnide ja suurte Õ-tähtedega
maitsestatud natukese soolaga
juba varsti oledki tagasi
naeratad mulle sest tõid õuest kaasa
natukene puudelt langenud kastaneid
ja semikooloneid mu supi sisse
naeratan vastu
ja siis me poeme
teineteise kaissu tugitoolis et lugeda
raamatuid ja ajakirju ja teineteise juuksekarvu
silmapilke südametukseid ja
hetki
vajume põrandale põrandasse teineteisse
oleme
vaid meie ja aknatagune maailm
samal ajal köögis pliidil
podiseb supp —
luuleread on juba üle potiääre keenud
pole hulle
ma juba lõpetasin
Kogust “Millisena ma tahan, et sa mind näed” (2021)
leidis Ulvi Lond
Luuleleid 