olla midagi tahtmata ja
puutumatuna päikese all
kus kõik on talletunud kusagile
igal asjal on nimi
ometi on see miski, millel pole nime
ja keegi ei oska teda hoomata
yle synnist, surmast
mis teda ei riiva
kell tiksub nagu alati
asjad muudkui läevad omasoodu
ja armastuse sõna on inimeste huulil –
nad ikka otsivad seda
kõikide asjade liikumine on vägev
ja see, kuidas miski on, mis ei hävi
ma mäletan, see oli samamoodi siis
nagu nyyd
ja ikka on nii, et kui sa istud vanal toolil
vaikselt lubades maailmal endasse vajuda
siis lähed sa yha sygavamale ja sygavamale
ajatusse tõesse
mis võtab su vastu oma loendamatute
kätega
näidates sulle tuhandeid pilte
liikidest, mis kunagi eland
läbi eri silmade laseb sul vaadata
sa kaotad oma mina, oled kõige nägemine
ei ole aega, ruumi, vaid asjad on koos hetke
igavikus
ja sa pole selleks midagi söönud ega joonud
vaid lihtsalt istud siin – vanal toolil
hetke igavik –
selles on mõõtmatu õnn
kuna kõik mured võtab ära
vastuvaidlematu terviku tajumine
keha hingab
kuskil on reaalsus, kus ta istub
ent samal ajal
ajaloo ning tuleviku yhtimine
paneb naeratama millegi suurema sees
ära võetakse asjade piirid
jumal kyll, on võimalik olla nendeta!
eksistents alles jääb, eksistents
oled see ja sind eraldi ei ole
vanal toolil
jõuda saab
olemise tuumani
Müürileht, detsember 2016, lk 3.
leidis Eve Pormeister
Luuleleid 