Kord vaatan tagasi, mõtlen:
selle elu olen elanud.
Siis nutan jõgesid.
Siis naeran linde.
Siis lasen nahast lahti
ja lendan üle merede kui
mõte ja maandun õõtsuva lehtadru vahele kui
suur leppinud hulluse tunne ja
puiduna paika paisunud armastus —
ja seal, vees ja päikese valguses,
ilmub pilt, lõplikult vaba sellest,
mis teoks ei saanud.
A. Culleni, V. Kivisilla ja Ø. Rangøy ühiskogust „Kolm sõlme” (2020)
leidis Annika Aas
Nad tulid mõnikord mäest alla.
Mitte tihti. Kaugeltki mitte, siin elati. Öösiti magati üldiselt
õndsalt või siis olid mured teised.
Ent mõnikord tulid nad mäest alla. Nagu oli kunagi tulnud
see rahn, mis maja taga kõrgub. Kindlasti tohutu hooga,
täpselt sellise nurga alt, et maa teda haaras, oma embusesse
kinni. Ja sinna ta jäi.
Mitte nii nagu need, mis mitmesaja meetri sügavuse
fjordi põhja vajusid.
Ei, see rahn jäi.
Tema seltsilisteks said pihlakas ja õunapuu, teda kattis
niiske sammal. Tema alt jooksis läbi maa-alune oja
teel fjordi. Ise ta enam ei liikunud. Oli sammaldunud
sõbralik hall onu ja lastele saladuslik saar.
Aga mõnikord, siiski, mõnikord väga harva,
kui mägi paugutas, puud liikusid ja graniidi kuiv lõhn
oli kaugelt tunda, rääkis ta teist keelt. Siis kuulasime.
Kogust “Sisikond” (2019)
leidis Sille Ross (Tallinna Keskraamatukogu)
Nüüd olen vaba.
Tõusen siis püsti
selles suures pildis
ja korjan kõik kokku:
Sulle, mu armas,
annan virmalised
rohekalt looklevad
vaimude vood;
Sulle, mu lahke,
annan punase
ja musta, lõpliku
sügava;
Sulle, mu terve,
annan akendest õhkuva soojuse
valguse kõla
ja püha tooni.
Ja siis, sellel ainsal ööl,
seisan siin pildis üksi
ja vaatan teid.
Kogust “Sisikond” (2019)
leidis Annika Aas
Luuleleid 