Marie Heiberg „Sinilill”

Üks suini hääbuv lilleke
võis armastuseks asja anda.
Muu kõik on elus üürike,
kõik hädad jõuan naerdes kanda.

Kuid sinilille kaotades,
mis mu hinge ainus vara,
mul tarduks veri südames.
Hirm mõistusetaks teeb mu ara.

Mu meeles magus lille õhk,
mis noorusest ja õnnest mahe;
kui elus tume mureõhk,
lill päiksest soe, ei hingel jahe.

Mu sinilillest – süütusest
ei tea armas inimene,
kust pärit ta, mis kevadest?
Ta, elulill, on igavene.

Ta päikene on armastus,
mis hingeigatsuses asub.
Mu elus on ta iludus.
Mu vere väest ta ükskord kasub.

*

Kui kahekesi laanedes
me uitasime noores eas
ja paleusi puhtuses
võis näha meie endi seas,

siis soov mul sündis südamest,
mis ütlemata ainult ilus:
„Sa kõigist ilma lilledest
too sinilill, mis vargselt vilus!”

kogumikust „Rändaja tütarlaps” (2017)
leidis Marie Saarkoppel

Marie Heibergi foto on pärit siit.

Advertisements

Marie Heiberg „Mere kaldal”

All meri virvendab ja voogab,
sääl aurulaev lääb kaugele,
kust värske tuul mu näkku hoogab
ja sinab ulgumere tee.

Puud kaldal õilmist pudenevad,
jasmiin veel õitseb lõhnades,
mis siniõhus ülenevad
mu haiget südant suudeldes.

Ei püsi paigal ma, ei harju
kui kaugemeelne mustlane,
näen merel saare musta varju
ja sinirandu soovile.

Viib meri taevakaare taade,
kus elutseb mu igatsus.
Kui vang, on kurvameelne vaade,
kel alaline unistus.

Siis iganevas eluvaevas
poeb hinge õnnetuse aim
Lääks – lõputa pää kohal taevas –
kui rändaja, kel vaba vaim!

kogumikust „Rändaja tütarlaps” (2017)
leidis Marie Saarkoppel

Marie Heiberg “Tee ääres”

Tee äärde väsinuna
        kord istsin maha ma,
       et rõhkust rändamiseks
       ja jõudu koguda.

Tee ääres söödil õitses
       hulk õisi kollaseid.
       Ma nopsin mäenõlvalt
       säält palju, palju neid.

Ja nende mürgist lõhna
       ma rinnal väsinul
       jõin uimastuse ihal
       tee haljal kallakul.

All orus sonis oja
       nii vaiksel vulinal
       ja jahe laine suudles
       puu juuri kalda all.

Kui kaunis keset luhta
       küll veel on veereda,
       et järve vaikusesse
       kord minna uinuma!…

Kuid minu tee täis tolmu
       on põuast palavast,
       viib läbi õitsvast ilmast,
       nii petvast, ilusast…

heibergkaisinuksitahtivalgel

Ilmunud Marie Heibergi luulekogudes
„Mure-lapse laulud“ (1906) ja „Käisin üksi tähte valgel“ (1988)
Soovitanud Mart Velsker