Sööb haljal künkal kari hobuseid.
Kuldõhtu lõhnu sõõrmed täis on neil.
All orus sinisena laiub laht.
Ja mustad lakad lendlevad kui vaht.
Veepeeglis värisevad sälupead.
Kuu neile hõbepäitseid pähe seab.
Nad koitu igatsedes hirnuvad.
Neid iseenda vari hirmutab.
Nüüd hobustele teatab laulev kevad,
et kärbseparved varsti sumisevad.
Kuid õhtuks juba luhal erutaval
on loomad koos ja reipalt perutavad.
Mis on see terav hääl, mis jalgu kipub
ja õhus kiljub, remmelgates ripub?
Viib laineid tähtedeni unetuhk
ja vee peal kärbsed hõljuvad kui tuhk.
On päike loojas. Vaikseks jäänud aas.
Nüüd karjus mängib, nii et kajab laas.
Ja kari kuulab hoolsalt tema ees,
kas tõesti kuulutab see mängumees,
see pasun saladusi varjavaid
ning seninähtamatuid karjamaid.
Su päevi, öid et armastada võin,
ma tänuks, kodu, selle laulu lõin.
Tõlkinud Artur Alliksaar. Raamatust “Loojumatu tund”
leidis Kaie Prangel
Luuleleid 