Sergei Jessenin “Hobused”

Sööb haljal künkal kari hobuseid.
Kuldõhtu lõhnu sõõrmed täis on neil.

All orus sinisena laiub laht.
Ja mustad lakad lendlevad kui vaht.

Veepeeglis värisevad sälupead.
Kuu neile hõbepäitseid pähe seab.

Nad koitu igatsedes hirnuvad.
Neid iseenda vari hirmutab.

Nüüd hobustele teatab laulev kevad,
et kärbseparved varsti sumisevad.

Kuid õhtuks juba luhal erutaval
on loomad koos ja reipalt perutavad.

Mis on see terav hääl, mis jalgu kipub
ja õhus kiljub, remmelgates ripub?

Viib laineid tähtedeni unetuhk
ja vee peal kärbsed hõljuvad kui tuhk.

On päike loojas. Vaikseks jäänud aas.
Nüüd karjus mängib, nii et kajab laas.

Ja kari kuulab hoolsalt tema ees,
kas tõesti kuulutab see mängumees,

see pasun saladusi varjavaid
ning seninähtamatuid karjamaid.

Su päevi, öid et armastada võin,
ma tänuks, kodu, selle laulu lõin.

jesseninloojumatutund

Tõlkinud Artur Alliksaar. Raamatust “Loojumatu tund”
leidis Kaie Prangel

Sergei Jessenin “*** Šagane, minu hea Šagane…”

Šagane, minu hea Šagane!
Las ma kõnelen põhjamaast, kuule.
Kas sa tead, mis on rukkipõld tuules,
kuidas kuuvalgel lainetab see?
Šagane, minu hea Šagane!

Las ma kõnelen põhjamaast, kuule.
Siinne kuu sealsest sajandik raas.
Usu, ilusam veel kui Širaz
on Rjazan ja ta luhtade luule.
Las ma kõnelen põhjamaast, kuule.

Kas sa tead, mis on rukkipõld tuules?
Minu juuksed on rukkile hõim.
Ümber sõrme neid mähkida võid,
sest ma valu ei tunne su juures.
Kas sa tead, mis on rukkipõld tuules?

Kuidas kuuvalgel lainetab see,
minu lokkide järgi sa aima.
Naera jälle, sult lohutust sain ma.
Ära mälestust elavaks tee,
kuidas kuuvalgel lainetab see…

Šagane, minu hea Šagane!
Kaugel kodus üks neid on, mu armas.
Teis on midagi hirmsasti sarnast.
Kas ta minule mõtleb ka veel,
Šagane, minu hea Šagane…

1924

jessenin

Tõlkinud Artur Alliksaar, ilmunud mitmes kogus
leidis Tiina Sulg

Pilt on pärit siit.

Sergei Jessenin “Kiri emale”

Oled ikka elus veel, mu ema?
Olen minagi. No tere, eit!
Löögu taas su kambris värelema
õhtuvalge imeline loit.

Kuulsin, et sa oled muremõttes,
et sul minu pärast kurb on meel;
vanamoelist jakki ümber võttes
alatihti vaatamas käid teel.

Ning et vahel õhtul õudseks sulle
üks ja sama viirastus teeb toa –
nagu oleks kõrtsitülis mulle
keegi torgand rindu jäiga noa.

Ära, kallis, oma südant koorma!
Kõik on jamps ja uni, usu mind!
Pole ma nii põhjakäinud joomar,
et võiks surra, nägemata sind.

Olen endist viisi hell ja heagi
ning mul ühest soovist põleb põu:
et ma pääseksin sest kõigest peagi
sinna, kus su madal hütt ja õu.

Tulen kevadel, kui ümber maja
aed meil valendab ja lõhnab meest.
Nõnda vara ainult ära aja
üles mind kui seitsme aasta eest.

Sel, mis möödas, ära tõusta käsi,
ega sellel, mis on luhtunud.
Liiga vara kaotused ja väsi
on su pojast üle uhtunud.

Ära palvetama sunni. Pole vaja!
Vana juurde suletud on piir.
Oled ju mu ainus lohutaja,
ainus imeline päiksekiir.

Ole rahul, ära vaevle mõttes,
ärgu olgu kurb mu pärast meel.
Peetud jakki õlgadele võttes
nõnda tihti ära oota teel.

1924

jesseniniluule1970

Tõlkinud Ellen Niit, ilmunud mitmes kogus, n. “Luuletused” (1970)
Leidis Tiina Sulg

Sergei Jessenin “*** Oi mu maa! Oi laiust, sina!…”

Oi mu maa! Oi laiust, sina!
Iga onn kui pühapilt…
Teist nii ääretut kui sina
pole leida kusagilt.

Nagu palverändur vaga
ringi käin su taeva all.
Kängus paplid küla taga
kiratsevad helinal.

Sinu vaikses pühakojas
lehvib mee ja õunte hõng.
Metsas, heinamaal ja ojas
keerleb lõbus tants ja mäng.

Kõik ses haljas õitemeres
lokkab, lõhnab, vilistab.
Nägus neiu igas peres
naeruhelmeid tilistab.

Hüüaks inglid ülalt maha:
“Jäta kõik, siis taeva saad!”-
vastan: “Taevast ma ei taha,
tahan ainult kodumaad!”

1914

jesseninluuletused

Tõlkinud August Sang, viimati ilmunud kogus Sergei Jessenini “Luuletused” (2008)
Leidis Tiina Sulg