MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE
Ja haarduvad pilvede külge
Ja mis nendest saab
seda mina ei näe
ja küsida ka ma ei julge
Sest sealpool on valgus
ja heledad näod
hõljumas pilvesid pidi
ja siinpool on
mardikad tõugud ja teod
ja muld minu põskede ligi
Kogust “Ööpildid” (1980)
leidis Carolina Pihelgas
Luuletust oli võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.
Värav kahe maailma vahel
on nähtamatu ja suur.
Seal kasvab puu,
mille võra
on sama võimas kui juur
ja mille vilja mahl
võimatuse viib meelest.
Üks laps kiigub,
kerge kui tuul
ja laulab seal omaette.
Ta silmad on kinni,
ta sõnad
puhkevad haldjate keelest.
Ei vaata ta taha, ei ette,
ei maha, ei üles.
Ta kiigub haldjate süles
kahe maailma vahel –
puhas leheke unenäopuul.
Kogust “Suik ja sillerdus” (2019)
leidis Eve Pormeister
Ujud ja ujud,
täpp taevavees,
kõik korraga kohal
ja ümber ja ees
Looja
sõnatu sillerdus.
Kogust “Suik ja sillerdus” (2019)
leidis Eve Pormeister
Kes läheb vette
saab märjaks.
Mõni kivi on terav.
Mõni laine lööb jalust.
Kui sa ei hooli valust,
kui sa ei muutu kurjaks,
õpid ehk ujuma.
Säält ta tulebki, särav.
Ainus laine, mis kannab
igasuguse ilma,
tuule ja tujuga.
Kogust “Suik ja sillerdus” (2019)
leidis Tiina Tarik
Ajal, mil kõik see toimus
ühed ei uskunud,
teised ei mõistnud.
Kolmandad teadsid, mis kaalul —
ja pidasid suu.
Nõnda see toimus.
Nõnda see toimub.
Ring, ring, ring
ümber kahvatu kuu.
Kogust “Suik ja sillerdus” (2019)
leidis Tiina Tarik
Meie ei määra,
mismoodi meid mäletatakse.
Võime vaid valida,
mis on see,
mida meie ei teinud.
Kogust “Suik ja sillerdus” (2019)
leidis Tiina Tarik
1
…Ei tea kust alata.
Sulg sulab, süda nõrkeb
Su nime ees. Ent iga kiri köis
on üle kuristiku. Võõraid võrke
kõik teed, mis tihnikuid on liiga täis
ja nii ma kirjutan — ehk see küll karje.
Ei. Kohe kogun end
ja peletan ka paberile kogunenud varje.
Ma tahtsin öelda —
kuidas seletan?
Kõik armastused algavad kui haavad —
(nad ongi haavad), mis ei armistu,
vaid aegamööda üheksainsaks saavad.
See ühtsus alles ongi arm,
mis muu.
Ma tean, Sa oled mõte, mina tunne —
ma tunnen Sind. Ja Sina mõtled must
musttuhat tõelust. Luule sulab unne
ja uni ellu — kuni kõik on must.
Päev lõpeb.
Paber lõpeb. Kiri kestab.
Mu mõte püsib üha sulepeas,
kuid sõnad on mu meelest kehvad kestad —
nii tühjalt, kuivalt lausenööril reas
kui kauakantud, paljupestud särgid.
Säält viledusest särab läbi veel
üks ülem ühtsus — tähistaeva märgid
ja hinge imeline inimkeel,
jälg Jumala.
Jah, meel on lootust loomas….
Kogumikust “Ümbrik. Valik ilukirjanduskatkeid kirjade tekkest ja teekonnast” (2007)
leidis Kaie Prangel
Kuid mis siis saab,
kui ütlen: ma ei usu seda?
Jäi sadam selja taha.
Ikka jätkub jooks.
Sa ütled: aeg.
Ent ega aeg ei anna häbeneda.
Ta riivab seda tõtt,
mis saab me elulooks.
Müts põleb varga peas
ja teised saavad sooja.
Kõik võrdselt või?
Need eriti, kel pikemad on käed.
Rütm kiireneb.
Ei julge enam silma lasta looja.
Oh kuusepuu, oh kuusepuu.
Ja järsku jaanipäev.
Kogust “Armuaeg” (1991)
leidis Piret Talur
Unedemurdja, mu meelte
meeletu peegel – öö
elab su keelel ja kulmul
pitser on peletu.
Purustav, põrmustav,
pimestav, pärlendav
tund, mil sus ärkab
süda, see ilus kiskja –
taba ta vabadus, siis
valguskiirusse viska.
Kogust ”Maailma asemel”
Birgit Aljaste
Luuleleid 