Doris Kareva ”Kiusaja kütkes”

Unedemurdja, mu meelte
meeletu peegel – öö
elab su keelel ja kulmul
pitser on peletu.
Purustav, põrmustav,
pimestav, pärlendav
tund, mil sus ärkab
süda, see ilus kiskja –
taba ta vabadus, siis
valguskiirusse viska.

23760082._UY200_
Kogust ”Maailma asemel”
Birgit Aljaste

Advertisements

Doris Kareva ”***Maailm kui nauding ja kannatus***”

Maailm kui nauding ja kannatus?
Maailm kui mõte.

Katkend elektrijuhe su elavas peos,
alasti visklev välk: vali!
Vari üle su käte.

Sõrmuse salakirjas varjul sõnum
ja seos.

Valu ja halastust veerid
ja voolab valgust su silmist.

Maailma muster sähvatab
sabast end salvava mao.

Keset essentse, ekstrakte, ekstsentrilist
ensemõistatust tekib

su laubale triljonist pildist
kiirgav kristall –

ega kao.

23760082._UY200_
Kogust ”Maailma asemel”
Birgit Aljaste

Doris Kareva ”***Su pärast põlesin ma pikki öid***”

Su pärast põlesin ma pikki öid –
ah, teaksid vaid, kui palju liblikaid
mu leekidesse sööstes leidis otsa! –
siis kutsusin ka mina.

Jõud sai otsa.
Nüüd tuled pimeduses, kobad teed
ja hüüad öösse kõheldes mu nime.
Ma vaikin vastuseks.

Kui kohtuksime,
siis vaid kui võõrad, mitte enam need,
kes oleks võinud taevatahi läita,
kõik unekujud tõelusega täita
ja luua juurde ühe maailma …

23760082._UY200_
Kogust ”Maailma asemel”
Birgit Aljaste

Doris Kareva ”Und nägin maailmast”

See meeletu
mind püüdis ümbritseda, ühtida
mu kujutluse kallastega.
Ei,
ma sosistasin: ei, ma otsin muud –
ma otsin ootamatut,
otsatut kui universum –
uut
ning virgutavat sulaolemust.

Oo maailm, ole suurem!
palusin.

Nii sündis;
vastus, mille pärisin,
mu purustas;
mind valgus pimestas,
maailma põhjast purskuv plahvatus
mu lootused kiht-kihilt lõhestas,
ja tuline, mind muutis
tundmatuseni.

Hingüksi, värisev ja alasti,
ma ärkasin –
ning tähed sadasid.
Argkirglikuna sirutasin käe.
Ja naerma pahvatasin,
mõistes und,
mis nägin maailmast –
und armastusest;
und.

23760082._UY200_
Kogust ”Maailma asemel”
Birgit Aljaste