Doris Kareva “*** Kes läheb vette…”

Kes läheb vette
saab märjaks.

Mõni kivi on terav.
Mõni laine lööb jalust.

Kui sa ei hooli valust,
kui sa ei muutu kurjaks,
õpid ehk ujuma.

Säält ta tulebki, särav.

Ainus laine, mis kannab
igasuguse ilma,
tuule ja tujuga.

Kogust “Suik ja sillerdus” (2019)
leidis Tiina Tarik

Doris Kareva “Kirjad kulleriga”

1

…Ei tea kust alata.

Sulg sulab, süda nõrkeb

Su nime ees. Ent iga kiri köis

on üle kuristiku. Võõraid võrke

kõik teed, mis tihnikuid on liiga täis

ja nii ma kirjutan — ehk see küll karje.

Ei. Kohe kogun end

ja peletan ka paberile kogunenud varje.

Ma tahtsin öelda —

kuidas seletan?

Kõik armastused algavad kui haavad —

(nad ongi haavad), mis ei armistu,

vaid aegamööda üheksainsaks saavad.

See ühtsus alles ongi arm,

mis muu.

Ma tean, Sa oled mõte, mina tunne —

ma tunnen Sind. Ja Sina mõtled must

musttuhat tõelust. Luule sulab unne

ja uni ellu — kuni kõik on must.

Päev lõpeb.

Paber lõpeb. Kiri kestab.

Mu mõte püsib üha sulepeas,

kuid sõnad on mu meelest kehvad kestad —

nii tühjalt, kuivalt lausenööril reas

kui kauakantud, paljupestud särgid.

Säält viledusest särab läbi veel

üks ülem ühtsus — tähistaeva märgid

ja hinge imeline inimkeel,

jälg Jumala.

Jah, meel on lootust loomas….

Kogumikust “Ümbrik. Valik ilukirjanduskatkeid kirjade tekkest ja teekonnast” (2007)
leidis Kaie Prangel

Doris Kareva “*** Kuid mis siis saab…”

Kuid mis siis saab,
kui ütlen: ma ei usu seda?
Jäi sadam selja taha.
Ikka jätkub jooks.

Sa ütled: aeg.
Ent ega aeg ei anna häbeneda.
Ta riivab seda tõtt,
mis saab me elulooks.

Müts põleb varga peas
ja teised saavad sooja.
Kõik võrdselt või?
Need eriti, kel pikemad on käed.

Rütm kiireneb.
Ei julge enam silma lasta looja.
Oh kuusepuu, oh kuusepuu.
Ja järsku jaanipäev.

Kogust “Armuaeg” (1991)
leidis Piret Talur