Aleksandr Puškin “Sügis”

 

Mis mõtteid siis küll kuikvel meel ei mõtle
Deržavin

I

Oktoobrikuu on käes – ta karge taeva all
mets lehti viimaseid nüüd poetab salamahti.
Õhk jaheneb – ju maas on hommikuti hall.
Veel vulav ojake on veski taga lahti,
kuid tiik on tardunud. Taas rõõmsal õhinal
mu üleaedne peab nüüd oma maadel jahti
ja väljad rõkkavad ja haukeist elustund
on äkki tammikud, mis vaikselt nägid und.

II

Nüüd on minu armsaim aeg! Kuid kevad – piin on see:
ta sula kaasa toob ja tüütu porileha.
Põen, olen kärsitu ja midagi ei tee.
Karm talv on hubasem – siis virgub vaim ja keha.
Ta lund ma armastan – kui tuleb saanitee,
kuuvalgel lausa lust on sõitu teha
koos noore neiuga, kes argsel värinal
kätt vargsi pigistab sul karusvaiba all.

III

Kui kergelt, lõbusalt siis liugleb uisuraud,
jää puhtad peeglid on täis helendust ja sära.
Ja veel need õdangud, kui ootab kaetud laud,
on ümber laua askeldus ja rõõmus rahva kära.
Kuid aina külm ja tuisk, ööd pimedad kui haud,
ei – koopas karugi see viimaks tüütab ära.
Kui kaua neiuga siis saanis trallitad,
või ahju taha poed ja hallitad.

IV

Oh ilus suveaeg! Sind muidu armastaks,
kuid kuumus, kärbsed, tolm – need teevad tuju pahaks.
Me vaim on jõuetu, me liikmeist kadund jaks:
nii ootab põuas põld, et viimaks vihma kahaks.
Jood vett kui loom – pand päevas, vahel kaks,
ja jälle tagasi siis mullust talve tahaks:
kui pliinidega kord sai maetud vanamees,
nüüd kalli koolnu auks on jää ja jäätis ees.

V

Kuid armas minule on sügis, suve surm,
kui aasta rikkused kõik kogutud on aita.
Mis vaikse iluga siis närbub mets ja nurm.
Mõnd lastki nõnda näed – ei teda ükski paita,
ent siiski varjul on tas iselaadne hurm.
Küll paljud sügises ei leia muud kui laita,
kuid mind ta vaimustab. Sa tunnistama pead,
mu kallis lugeja, et tas on palju head.

VI

Miks mulle meeldib ta? Nii tiisikuses neid
võib vahel meeldida. On eriline luule
ses surma vapruses, mis kaasa kisub meid.
Ei oma saatust nea, ei kaebeid kerki suule,
vaid ehib naeratus ta huuli vahaseid,
ei haua musta suud ta haigutavat kuule.
Erk purpurõhetus veel mängleb põsil tal;
ta täna on veel siin, kuid homme mulla all.

VII

Mis nukker aastaaeg! Kuid silmadele rõõm.
On meeldiv minule ta lahkumise-ilu.
Mind paelub looduses see närbumise lõõm.
On kullas, purpuris kõik metsad, õhk on vilu.
Nii rõõmsaks värskeks teeb meid iga karge sõõm.
Vihm, udud, hallaööd. Päev aina väheneb,
ja ähvardavalt talv ju kaugelt läheneb.

VIII

Jah, hea on sügisel – ma jälle puhkem siis.
Ma muidu kunagi nii hästi end ei tunne.
Siis armsaks jällegi saab lihtne eluviis.
Söön palju, isuga, ja sügavalt vaon unne.
Ja kui siis reibas kõnd mu vere käima viis,
ma olen jälle noor, mind täidab õnnetunne
ja värske eluhoog – nii on mu organism.
(Oh andke andeks see banaalne prosaism!)

IX

Mu ratsu tuuakse. Lakk tuules lehvib tal.
Lai avarus on ees. Nüüd kuhu? Ükstapuha!
Jää rõõmsalt heliseb ta kerge kabja all.
Sõit läbi orgude mind viib ja üle luha.
Kuid peagi kustub päev ja jälle praginal
puud ahjus põlevad. Ma kuulan tulevuha,
loen raamatut ja leek kord üles lööb, kord vaob
ja mõre viimati mul kaugustesse kaob.

X

Ja ümbritsev maailm on äkki ununend.
Ei vanu radasid vaim ergas enam talla.
Täis pilte, helisid ma äkki tunnen end,
täis luule-elevust hing tõuseb taeva alla,
ja nagu unenäos mind mõtte vaba lend
viib aina edasi – kõik teed on talle valla,
ja nägematus reas mu armsad tuttavad,
mu unistused, siis mu juurde ruttavad.

XI

Ja mõtted tormlevad ja süda süttib sees
ja riimid tulvavad: sulg, nende käsku järgi!
Ma võtan paberi, mis kutsuvalt on ees,
ja värsid voolavad, et muudkui üles märgi.
Nii laevgi sadamas on vakka vaikses vees,
kuid seavad madrused, näe, korda taakelvärgi
ja ankru hiivavad, tuu purje paisutab
ja avamerelt voog ju hiiglast kaisutab.

XII

Me välja sõidame … Kuid kuhu sõita siis?
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

pushkin

Tõlkinud August Sang
Ilmunud mitmetes luulekogumikes, näit. Aleksandr Puškin “Luuletused. Poeemid” (1972)
Leidsid Auli Käsik ja Tamara Kozõreva

Advertisements

Aleksander Puškin “Eleegia”

Noorpõlve pidustuste metsik uljus
mu meelde pohmeluse jäljed muljus.
Kuid aastatega nagu vana vein
saab kirkamaks ka mineviku lein.
Mind ootab vaev. Mu elumere kallas
ja tulevik on tuulte meeltevallas.

Kuid, sõbrad, ma ei taha surra veel!
Ma tahan käia okkalisel teel
ja mõtelda. Las mure paisub maruks –
mu päevadel on rõõmusidki varuks:
aeg-ajalt helinatest joobub rind,
veel väljamõeldis ajab nutma mind,
ja eluõhtul helkima lööb kuski
ehk mulle armu viimne naeratuski.

Tõlkinud Betti Alver. Eestikeelne versioon on viimati ilmunud Aleksander Puškini „Valitud luuletustes“ (2003) ja antoloogias „Maailma luule. Kuldne klassika“ (2006)
Soovitanud Mart Velsker