Täis õiehiilgust aas on nüüd
ja igal pool on hõiskehüüd:
ilm virvendab ja voogab.
Ma vaatan, kuulan aasa pääl:
kõik õhk on nagu ainus hääl,
ta heliseb ja hoogab.
Mis kõrv mul kuuleb, silm mul näeb,
see lennul hinge sisse läeb:
sääl kilin, kõlin, sära.
See eluküllus rusub mind;
mul lahti, lahti tikub rind,
et koormat heita ära.
Hääl hinge põhjast üles keeb,
vaim ilukoorma lauluks teeb;
laul välja saata vaja…
Ja häältega, mis aasa pääl,
nii sulab kokku minu hääl:
üks kilin, kõlin, kaja.
“Eesti looduslüürikat”,
leidis Laili Jõgiaas
Jakob Tamme pilt on pärit siit.
Luuleleid 