Tag Archive | Mathura

Mathura “Midagi ei ole teha”

Mathura “Delftis”

Johannes Vermeerile

Hõredate harjaste sahin lõuendil.
Kuula. Sel linnal on sinu nimi –
see kõlab üha enamatel huultel Rotterdami väravas
ja raeplatsi kitsaste põiktänavate nurgil. Püsiv vihmaudu
peseb tolmu kunagise sadamalinna igivanalt fassaadilt,
hallid majad helklevad peaaegu hõbedaselt
sellal kui vett valgub kanalitesse üha juurde.
Siin sa maalisid ja uskusid, siin sa armastasid,
vihkasid. Uskusid. Varem või hiljem leiab kõik
oma vastandpildi – vesi taevas, taevas maas –
ja minevik on ainult oleviku lukuaugu läbi
nähtud camera obscura. Hillitsetud
harjased. Värskeltsegatud värv. Teadmine, et
varem või hiljem saab igast suurest andest
kellegi sissetulek. Ikka sajab, just kui püüaks
aeglane vihm maha uhta kihti kihi järel,
näha nende sisse, jõuda tagasi algusse – sinna,
kus polnud veel esimest pintslitõmmet ega mõtetki
sellest. Inimeste sire toimekus. Vihm, mis uhub üha
rohkem vett hõbedastesse kanalitesse. Vihm.
Keegi peatub järgmisel sillal. Ikka sajab.
Nieuwe Kerk. Vihm ja valgus.

Kogust “Käe all voogav joon” (2013)
Leidis Kaie Prangel

 

Mathura “Maastiku lähedus”

 

I
 (Kalju Kruusale)

Küüni avatud ustest paistab
mereäärne karjamaa.

See ongi meele-olu.

Kesksuve lämbe loidus,
pilvede harvad read –
mu mõtete viimased riismed.

Tunnen, kuidas
asjade piirjooned aega-
mööda hõrenevad ja kaovad:

valguslaik uksel on nüüd looma laialivalgunud kere,
heinakuhjad liiga kauaks pügamata jäänud lambad,
päevavine suvemaastike teispoolne valgus,
see luuletus kellegi unelus.

II
(Kividena)

Kõik, mis on olnud,
on kunagi olnud
ega tule enam uuesti,
või kui, siis mitte samamoodi.
Pärast tuhandet aastat settimist
uhub meri meid välja
helesinisele rannale,
me ei tea oma raskust
ega ümarust,
oleme tuimad nagu
raidkuju kõiki suunav käsi.
Meil on vaja raamatut,
mis meile ütleks,
et oleme saladused.
Aga lehed liimuvad kokku
nagu aastaringid puus.
Tahame seaduste kogu,
mis kõneleks ammu unustatud ilust,
surma jõledast palgest,
aja kihutavast vankrirattast.
Aga ilu jääb ikka
kirjutamata raamatuks
nagu elugi.
Päevad, päevad,
valged õied, udu merel.
Leheküljed pudenevad,
täis midagi,
eimiskit.

III

Kivi kaugel meres.
Kivi, millel seisan,
ümber maailm,
milles elan.

Vesi, mis on korraga kare
ja kerge,
muul, mis kaob vähehaaval
vette.

Las heljun siin laintel,
sest nii võiksin tunda:
õhtutaevas on
üsk,

milles aeglaselt
suren
ja sünnin
üha ja üha.

IV

Suve tumedas voos
tuhat unenägu,
mis meid näevad.

Tuhat rohutirtsu öös.
Kes neid kuulaks?

Kogust „Kumalasepäev“ (2012)
leidis Eve Posrmeister

 

Mathura “Kui mind kõnetab taevane rändur”

(Andres Ehinile)

Mu unenäod on viimasel ajal rahutud,
miski paine luusib nende ergastes sügavikes
ja pärib mult midagi,
mida ma ei oska öelda –
just kui kõnetaks mind mõni taevane rändur.

Aga kui vastangi, järgneb uus küsimus:
mis on kõige hapram?
kes väärib kummardust?

Vahel näen, et seisan teisel pool unenägu,
seisan teisel pool, tumeda rabajärve kaldal,
olen valgusest kuju, kes teritab kõrva,
et karta ja kuulatada.

Tõde on habras,
sest igaühel on ta oma,
sama palju on tõdesid kui lumehelbeid tuules.

Õnn on hapramgi,
sulab niipea, kui saad ta kätte.
Aga elu,

elu on kõige hapram,
haihtub kui lased ta hetkekski silmist.
Seepärast tema ees kummarda.

Kogust „Kumalasepäev“ (2012)
leidis Eve Pormeister

Mathura “Kellukesed”

Mu väike lemmik korjab väikese
peotäie rõõmsaid märtsikellukesi ja kinnitab
veendunult, et need on lumikellukesed. Nojah,
miks peaksid need olema märtsikellukesed, kui
need on lumeraasude vahelt virgunud
ja kui täna on esimene aprill.
Pool seitse õhtul.

Unelõimed (Threads of Sleep)

Kogust “Kaks tuulehoogu”
Leidis Helle Kaarli

Mathura pilt on pärit www.mathura.ee

Mathura “Nagu kaks tuulehoogu”

On olemas midagi nähtamatut,
mida me kõik ihkame kord oma elus puudutada.
Tõeline hellus on hingelaul,
kaks kerget kätt sireda südame ümber,
mis soojendavad ega seo
kunagi kedagi kinni

mathurakakstuulehoogu

kogus “Kaks tuulehoogu” (2004)
leidis Helle Kaarli

Mathura “*** Vaadata merd…”

 VAADATA merd. Päevast päeva
vaadata üle mere, sellal kui soolane tuul
maitseb su huuli,
käed tulitavad mõladest –- sest et üha on tarvis sõuda;
ja rannik on kuldne nagu hüljatud vari.
Pole pettumust
ega ka ootusi mitte.
Teed kolm sammu tagasi
ja su tee ristub sipelgate omaga,
musträhn ehmub ja ehmatab,
rebasepoeg luurab,
aga aeg voolab ikka sinust üle
nagu vaikne õnne matkiv uni.
Siis sa enam ei imesta, mäleta.
Loed rannakivide vahel kokku rootuustid,
mis moodustavadki su elu.

mathurasostrahelmed

Raamatust Mathura “Sõstrahelmed / Currant Beads” (2013)
leidis Elle Kasemets