Mathura “Maastiku lähedus”

 

I
 (Kalju Kruusale)

Küüni avatud ustest paistab
mereäärne karjamaa.

See ongi meele-olu.

Kesksuve lämbe loidus,
pilvede harvad read –
mu mõtete viimased riismed.

Tunnen, kuidas
asjade piirjooned aega-
mööda hõrenevad ja kaovad:

valguslaik uksel on nüüd looma laialivalgunud kere,
heinakuhjad liiga kauaks pügamata jäänud lambad,
päevavine suvemaastike teispoolne valgus,
see luuletus kellegi unelus.

II
(Kividena)

Kõik, mis on olnud,
on kunagi olnud
ega tule enam uuesti,
või kui, siis mitte samamoodi.
Pärast tuhandet aastat settimist
uhub meri meid välja
helesinisele rannale,
me ei tea oma raskust
ega ümarust,
oleme tuimad nagu
raidkuju kõiki suunav käsi.
Meil on vaja raamatut,
mis meile ütleks,
et oleme saladused.
Aga lehed liimuvad kokku
nagu aastaringid puus.
Tahame seaduste kogu,
mis kõneleks ammu unustatud ilust,
surma jõledast palgest,
aja kihutavast vankrirattast.
Aga ilu jääb ikka
kirjutamata raamatuks
nagu elugi.
Päevad, päevad,
valged õied, udu merel.
Leheküljed pudenevad,
täis midagi,
eimiskit.

III

Kivi kaugel meres.
Kivi, millel seisan,
ümber maailm,
milles elan.

Vesi, mis on korraga kare
ja kerge,
muul, mis kaob vähehaaval
vette.

Las heljun siin laintel,
sest nii võiksin tunda:
õhtutaevas on
üsk,

milles aeglaselt
suren
ja sünnin
üha ja üha.

IV

Suve tumedas voos
tuhat unenägu,
mis meid näevad.

Tuhat rohutirtsu öös.
Kes neid kuulaks?

Kogust „Kumalasepäev“ (2012)
leidis Eve Posrmeister

 

Advertisements

Mathura “Kui mind kõnetab taevane rändur”

(Andres Ehinile)

Mu unenäod on viimasel ajal rahutud,
miski paine luusib nende ergastes sügavikes
ja pärib mult midagi,
mida ma ei oska öelda –
just kui kõnetaks mind mõni taevane rändur.

Aga kui vastangi, järgneb uus küsimus:
mis on kõige hapram?
kes väärib kummardust?

Vahel näen, et seisan teisel pool unenägu,
seisan teisel pool, tumeda rabajärve kaldal,
olen valgusest kuju, kes teritab kõrva,
et karta ja kuulatada.

Tõde on habras,
sest igaühel on ta oma,
sama palju on tõdesid kui lumehelbeid tuules.

Õnn on hapramgi,
sulab niipea, kui saad ta kätte.
Aga elu,

elu on kõige hapram,
haihtub kui lased ta hetkekski silmist.
Seepärast tema ees kummarda.

Kogust „Kumalasepäev“ (2012)
leidis Eve Pormeister

Mathura “*** Vaadata merd…”

 VAADATA merd. Päevast päeva
vaadata üle mere, sellal kui soolane tuul
maitseb su huuli,
käed tulitavad mõladest –- sest et üha on tarvis sõuda;
ja rannik on kuldne nagu hüljatud vari.
Pole pettumust
ega ka ootusi mitte.
Teed kolm sammu tagasi
ja su tee ristub sipelgate omaga,
musträhn ehmub ja ehmatab,
rebasepoeg luurab,
aga aeg voolab ikka sinust üle
nagu vaikne õnne matkiv uni.
Siis sa enam ei imesta, mäleta.
Loed rannakivide vahel kokku rootuustid,
mis moodustavadki su elu.

mathurasostrahelmed

Raamatust Mathura “Sõstrahelmed / Currant Beads” (2013)
leidis Elle Kasemets

Mathura “*** Olen oodanud sind…”

OLEN oodanud sind,
oodanud sind, mu kevad.
Tuled ulatad mulle
mu kurbuste peekri ja ütled:

“Joo enda terviseks.
Vaid need, kes on meeleheite kasvatanud valguseks,
on elus midagi leidnud.”

Mullas pakitsev rohi,
varesed elektritraadil.
Rõõm rääkida
tähtsusetutest asjadest.

mathurasostrahelmed

I  HAVE waited for you,
waited for you, my spring,
to hand me
my cup of sorrow and say,

“Drink to your health,
for only those who have shaped despair into light
have learnt from life”

Blades of grass striving towards the surface,
a line of crows on a wire,
the pleasure of talking
of insignificant things.

Raamatust Mathura / Kairi Orgusaar “Sõstrahelmed / Currant Beads”  (2013)
Leidis Ülli Tõnissoo