Mathura “Maja nr 6, Geenland Quay”

Teistsugune on see maja, kui olin mõtteis enesele kujutlenud

ammu olin tahtnud jõuda siia, justkui saanuks lakkamatu sadu

anda mulle tagasi veel viirukese minu vabadust –

 

„sest igalt teelt võib pöörata tagasi, aga teed ennast sa ümber ei pööra“

 

silmade janustes akendes tunnen õhtul ju läigatamas

hämardunud mäletuste raase, raskeid oreliakorde

sisemuse suures käratsevas sõjas, ikka korrutamas

 

„elus pole paremat kui elusolemise tunne“

 

ja mis siis veel?

 

aknad avanevad pimeduses vargsi ootavale veele

peatun, sirutan sinna käe, tundes peo all vaid

talve karedat kargust

 

kogust “Sostenuto” (2023)
leidis Eve Pormeister

Mathura “All melody”

Nils Frahmile

Pühenduda muusikale
on nagu kuulata
õunapuuõit langemas
tasase tänuliku pilgu all
vasttärganud maale

kogust “Sostenuto” (2023)
leidis Eve Pormeister

Autori pilt on pärit siit.

Mathura “Tramontana, IV”

Kõik juhtub ainult ühe korra – koor mureneb puult,
lumi variseb katuselt,
ohakalind võtab seemne noka vahele ja lahkub

triipudest tiibade välkudes –
kas siis ongi lõpp?

ütled vahel kui tuul: juhtub ainult ühe korra,
et märkad mu tulekut
pühid tolmu ukselävelt, taaga unenäo kõveraist kurdudest
valgus peatub su pihul
ja ilm pöörab selgeks

„täis võimatust ja küllust puhun ma hinguse – enese –
kõige peatunu, taltunu sisse“

tuul, tuul vaid voolib me ihudest
vaase ja vaagnaid,
andeks püüdmise anumaid –
me pole keegi päriselt eneste omad,
vaid ainult eneste anda

tuul väreldab vee, ta väreldab vee
kirjutab kärmelt ja kindlalt:
mis püsib pinnal, pole iialgi see,
millel kõik lasub

kogust “Sostenuto” (2023)
leidis Eve Pormeister

Mathura “Kõige raskem”

Vahest kõige raskem on armastada ennast,
olla ise see jumal, kellele ei seata tingimusi,
et teda tänada ja talle andestada,
ja et teda vihata
ja ikka tema juurde tagasi tulla.

Armastada ennast, sest sa oled olemas –
ja teisiti ei saaks.

Kui kerge on siis
selle kõrval
tassida kive üksteise järel kuhja,
tassida neid senikaua kuni ütled,
et siin pole enam midagi teha,
selline on mu saatus.

Armastada ennast, sest sa oled olemas
ja saad alati olla
veel armastavam.

Kogust “Lahusolek” (2021)
leidis Eve Pormeister

Mathura “Külatüdruk. Kamai”

Päev läheb mööda
rohelist templit
nüüd hoian kui kodu

põllud on niisked
kari saab lauta
tere siis tere
tüdruk naeratab sulnilt
mida veel tahta
mida täna veel teha

lävel kummardab eit
kel igavik pärlendab
hambutul suul

Kogust “Lahusolek” (2021)
leidis Eve Pormeister

Illustratsioon on pärit siit

Mathura “Pole paremat kui näha”

Pole paremat kui näha:

vähehaaval mureneb argus,
sisim on suurim,
eluaeg

võid õppida võrsumist,
olla aednik,
panna seeme mulda

usus, et see tärkab
ja päevade kangas lõimeks saab kord –
siis, kui veel vihma sajab

ja vesi uuristab endale rajad,
tuhkjamad toomingad puhkevad
õitsele.

Nii kirjutada võid ka raamatusse:
vihma sajab ja vesi uuristab
endale raja,

aga sellest üksi sulle enam ei piisa,
aeg ei asenda ilu, mõtlemine
ei too selgust

ja ei ole vaikust, mis nüüdsama
tuleks koputaks su uksele.
Kuhugi jääb ikka

kõik see, mida tagasi ei saa –
ja nii pole paremat
kui näha

päikest äraõitsenud võilillepeades,
valgust sinu enda lahtunud unedes,
väikese värvulise pesa

läbikasvanud põõsa varjus,
kus ka ainsast
helist luua annab muusika.

Iga su tee su valitud sammude kaja:
mida enam sa eeldad,
seda vähem sa tead –

maailm nagu paberileht,
mille teadvus murrab keskelt
kokku.

Tuul liigutab latvu,
käsi annab üleskaevatule
kuju,

ihu ei väsigi,
ainult vaim annab alla.
Nii palju surnuid mägikülas,

aga kevadet ei peata miski.

Kogust “Lahusolek” (2021)
leidis Eve Pormeister

Mathura “Midagi ei ole teha”

Mathura “Delftis”

Johannes Vermeerile

Hõredate harjaste sahin lõuendil.
Kuula. Sel linnal on sinu nimi –
see kõlab üha enamatel huultel Rotterdami väravas
ja raeplatsi kitsaste põiktänavate nurgil. Püsiv vihmaudu
peseb tolmu kunagise sadamalinna igivanalt fassaadilt,
hallid majad helklevad peaaegu hõbedaselt
sellal kui vett valgub kanalitesse üha juurde.
Siin sa maalisid ja uskusid, siin sa armastasid,
vihkasid. Uskusid. Varem või hiljem leiab kõik
oma vastandpildi – vesi taevas, taevas maas –
ja minevik on ainult oleviku lukuaugu läbi
nähtud camera obscura. Hillitsetud
harjased. Värskeltsegatud värv. Teadmine, et
varem või hiljem saab igast suurest andest
kellegi sissetulek. Ikka sajab, just kui püüaks
aeglane vihm maha uhta kihti kihi järel,
näha nende sisse, jõuda tagasi algusse – sinna,
kus polnud veel esimest pintslitõmmet ega mõtetki
sellest. Inimeste sire toimekus. Vihm, mis uhub üha
rohkem vett hõbedastesse kanalitesse. Vihm.
Keegi peatub järgmisel sillal. Ikka sajab.
Nieuwe Kerk. Vihm ja valgus.

Kogust “Käe all voogav joon” (2013)
Leidis Kaie Prangel

 

Mathura “Maastiku lähedus”

 

I
 (Kalju Kruusale)

Küüni avatud ustest paistab
mereäärne karjamaa.

See ongi meele-olu.

Kesksuve lämbe loidus,
pilvede harvad read –
mu mõtete viimased riismed.

Tunnen, kuidas
asjade piirjooned aega-
mööda hõrenevad ja kaovad:

valguslaik uksel on nüüd looma laialivalgunud kere,
heinakuhjad liiga kauaks pügamata jäänud lambad,
päevavine suvemaastike teispoolne valgus,
see luuletus kellegi unelus.

II
(Kividena)

Kõik, mis on olnud,
on kunagi olnud
ega tule enam uuesti,
või kui, siis mitte samamoodi.
Pärast tuhandet aastat settimist
uhub meri meid välja
helesinisele rannale,
me ei tea oma raskust
ega ümarust,
oleme tuimad nagu
raidkuju kõiki suunav käsi.
Meil on vaja raamatut,
mis meile ütleks,
et oleme saladused.
Aga lehed liimuvad kokku
nagu aastaringid puus.
Tahame seaduste kogu,
mis kõneleks ammu unustatud ilust,
surma jõledast palgest,
aja kihutavast vankrirattast.
Aga ilu jääb ikka
kirjutamata raamatuks
nagu elugi.
Päevad, päevad,
valged õied, udu merel.
Leheküljed pudenevad,
täis midagi,
eimiskit.

III

Kivi kaugel meres.
Kivi, millel seisan,
ümber maailm,
milles elan.

Vesi, mis on korraga kare
ja kerge,
muul, mis kaob vähehaaval
vette.

Las heljun siin laintel,
sest nii võiksin tunda:
õhtutaevas on
üsk,

milles aeglaselt
suren
ja sünnin
üha ja üha.

IV

Suve tumedas voos
tuhat unenägu,
mis meid näevad.

Tuhat rohutirtsu öös.
Kes neid kuulaks?

Kogust „Kumalasepäev“ (2012)
leidis Eve Posrmeister

 

Mathura “Kui mind kõnetab taevane rändur”

(Andres Ehinile)

Mu unenäod on viimasel ajal rahutud,
miski paine luusib nende ergastes sügavikes
ja pärib mult midagi,
mida ma ei oska öelda –
just kui kõnetaks mind mõni taevane rändur.

Aga kui vastangi, järgneb uus küsimus:
mis on kõige hapram?
kes väärib kummardust?

Vahel näen, et seisan teisel pool unenägu,
seisan teisel pool, tumeda rabajärve kaldal,
olen valgusest kuju, kes teritab kõrva,
et karta ja kuulatada.

Tõde on habras,
sest igaühel on ta oma,
sama palju on tõdesid kui lumehelbeid tuules.

Õnn on hapramgi,
sulab niipea, kui saad ta kätte.
Aga elu,

elu on kõige hapram,
haihtub kui lased ta hetkekski silmist.
Seepärast tema ees kummarda.

Kogust „Kumalasepäev“ (2012)
leidis Eve Pormeister