I
(Kalju Kruusale)
Küüni avatud ustest paistab
mereäärne karjamaa.
See ongi meele-olu.
Kesksuve lämbe loidus,
pilvede harvad read –
mu mõtete viimased riismed.
Tunnen, kuidas
asjade piirjooned aega-
mööda hõrenevad ja kaovad:
valguslaik uksel on nüüd looma laialivalgunud kere,
heinakuhjad liiga kauaks pügamata jäänud lambad,
päevavine suvemaastike teispoolne valgus,
see luuletus kellegi unelus.
II
(Kividena)
Kõik, mis on olnud,
on kunagi olnud
ega tule enam uuesti,
või kui, siis mitte samamoodi.
Pärast tuhandet aastat settimist
uhub meri meid välja
helesinisele rannale,
me ei tea oma raskust
ega ümarust,
oleme tuimad nagu
raidkuju kõiki suunav käsi.
Meil on vaja raamatut,
mis meile ütleks,
et oleme saladused.
Aga lehed liimuvad kokku
nagu aastaringid puus.
Tahame seaduste kogu,
mis kõneleks ammu unustatud ilust,
surma jõledast palgest,
aja kihutavast vankrirattast.
Aga ilu jääb ikka
kirjutamata raamatuks
nagu elugi.
Päevad, päevad,
valged õied, udu merel.
Leheküljed pudenevad,
täis midagi,
eimiskit.
III
Kivi kaugel meres.
Kivi, millel seisan,
ümber maailm,
milles elan.
Vesi, mis on korraga kare
ja kerge,
muul, mis kaob vähehaaval
vette.
Las heljun siin laintel,
sest nii võiksin tunda:
õhtutaevas on
üsk,
milles aeglaselt
suren
ja sünnin
üha ja üha.
IV
Suve tumedas voos
tuhat unenägu,
mis meid näevad.
Tuhat rohutirtsu öös.
Kes neid kuulaks?
Kogust „Kumalasepäev“ (2012)
leidis Eve Posrmeister
Luuleleid 