See kõrre otsas
rippuv maailm
on väljavaade mu aknast.
See haige ja hädaldav maa
on ainuke vaade
aknast.
Oled vait
nagu kirikukell,
kuid käid ja kogud
kive.
Suuri ja suuremaid
ja nendest veel
suuremaid
oma sisekindluse jaoks.
***
Kust võtab kere tiivad,
mis hinge kannaksid?
Kust võtab hing need tiivad,
mis keret kannaksid?
Ja kuhu nad ikka viivad
või mida nad annaksid?
kogust “Õhtusel alleel”, 1989
leidis Virve Eomäe
Luuleleid 