Bijoy Sankar Barman “Kuidas itkevad langevad lehed”

…surm enne sündimist

Veri keerleb ja keerleb
noorte vesikasvude ümber

kadunud poeg
läheb hõbepaadiga põhja

roosa kalakari viskleb
kalakari sikutab jumalat põhja
takerdub ta joobumusse

kui päike loojub
mähkub jumal vetikatesse
ja jääb vesiroosi juurte vahele
kinni

jumal läheb magama

on öö esimene veerand

kes on see iludus kes kõnnib tasaselt
vaatab ennast
vee tumedast peeglist

jumal keerab külge
kobab unesegaselt kõristustrummi järele

öö teine veerand

jumal ärkab
kuri vaim baank ajab hullunult kalu taga

Sati
pärast pikka vaheaega
meenub jumalale äkki
Sati

öö kolmas veerand

Parvati ajab veesügavustes
oma jumalmehe jälgi taga

pimedusse eksinult
tihub ta siis nutta
ja leiab teda lõpuks
visklevate kalade vahelt

neljas veerand ei ole veel
kaugeltki möödas

vana öökull
istub katkisel tänavalambil
ja kallutab pead

on üks suur
kõrv

[Sati ja Parvati on India mütoloogias hävingujumala Šiva naised]
[baank: kuri vaim Assami mütoloogias, pikka kasvu ja väänduvate käte ja jalgadega, hull toore kala järel; käib öösiti kalameeste kannul]

kogust “Pisarateoja, Ketetong” (2016, tõlkinud Mathura)
leidis Tiina Sulg

Advertisements