Aleksander Puškin “Tatjana kiri Oneginile”

Ma teile kirjutan — mis enam?

Tõepoolest, kas ei tundu siin

kõik juba ülearusena,

mis iial juurde lisaksin?

Ma tean, te võiksite ju praegu

mind vihata ja põlata.

Kuid ei — mu hingevaluga

ei naljata te ilmaaegu.

Ma otsustasin alguses,

et vaikin: mitte iganes

te poleks aimanud mu häbi,

kui kuuleksin ja näeksin taas

teid kasvõi kordki nädalas,

et hiljem ööd ja päevad läbi

siis mõtelda ja mõtelda

ühtainust alalõpmata

ja meenutada hiljukesi

ühtsoodu, kuni kohtan teid,

silp-silbilt kõiki sõnakesi

ja teie häälevarjundeid …

Kuid maal on kõik ju igav teile.

Te hoiduvat siin seltsimast.

Ei, särada ei antud meile  —

ja siiski … tere tulemast!

Miks käisite meid külastamas?

Miks tuli teiega see piin?

Teid kohtamata oleksin

ma õppinud ju kord siinsamas

maaüksinduses viimati

noort hingetormi talitsema,

võib-olla leidnud sõbragi

(kes teab) ja olnud surmani

truu naine, hoolitseja ema.

Üks teine? … Mitte iganes!

Ei ole teist maailmas mulle!

Nii seisab taevatähtedes:

ma kuulun sulle, ainult sulle! …

Mu elu polnudki ju muud

kui saatusliku kohtumise

eelpant ja ootus -– issand ise

on sind mu kaitsjaks määranud …

Sa olid mulle armas ammu,

mind kiusas uneski su pilk.

Sa seisid lävel … kuulsin sammu …

oh ei, see polnud unepilt!

Mu südames lõi leegitsema su tulles nagu tulelõõm

üksainus äratundmisrõõm

ja siis ma teadsin: see on tema!

Sa kõnelesid minuga

mu tumedamal tusatunnil,

kui püüdsin vaeseid aidata

või hingerahutuse sunnil

ma palvetasin härdasti.

See olid sina ometi,

kes kummardas mu padja ligi

öö läbipaistvas hämaras?

See olid sina ometigi,

kes troostisõnu sosistas?

Veel pole aimugi mu hingel,

kes oled sa: mu kaitseingel

või kurikaval kiusaja —

ükskõik! Mu kahtlus lõpeta!

Kõik on ehk lausa lapselikkus

ja endapete paraku,

mu elu teeb ehk tulevikus

veel hoopis teise käänaku …

Kuid ei, ma kõhelda ei malda

ja täiesti su meelevalda

nüüd annan oma saatuse.

Ma nutan praegu … Kujutle:

mind siin ei mõista mitte keegi,

ja hääbuma kui hukkujal

peab mõistus ja mu eluteegi

umbüksinduse tähe all.

Loen tundisid su tulekuni:

mu lootus ellu ärata

või katkesta see raske uni

liig õige laidusõnaga!

Kuis põletab mind äkki häbi!

Kuis on mu süda hirmukil!

Ma lõpetan –- ja enam läbi

ei loe neid ridu paberil.

Ma liialt usaldasin sulge …

Piisk veereb üle silmalau …

Kuid minule, ma olen julge,

on tagatiseks teie au …

Aleksander Puškin “Jevgeni Onegin”, tlk. Betti Alver (1967)
leidis Kaie Prangel

Boriss Baljasnõi “Leht”

Lööb vaevas haljaks esimene leht,
mis kiirustades praotab tihke punga,
maailm ta meelest ootab — puhas, eht –,
kus ta ei pea end üksikuna tundma…
Maailm siis näib kui vailguskiirtest teht.

Mis vaevas koltub ükskord viimne leht,
täis tolmu löövet, rasket rahe räige,
näis tuuletagi: tormid peksid reht,
surm rõõmu toob justkui autasu maine…
Ilm siiski oli valguskiirtest teht.

Tõlkinud Valeeria Villandi, ilmus kogus “Vihmade varjus” (2017)
leidis Tiina Tarik

Igor Kotjuh “12. märts”

milline ma olen 55- või 64-aastaselt, kas ma hakkan noorte üle torisema, kas olen ikka veel enda jaoks huvitav, kas suudan 73-aastaselt kirjutada luuletusi teises keeles, kas olen ikka veel avatud uutele ideedele, uutele mõtlejatele, uutele raamatutele, kas jääb alles huvi elu vastu kõigis ta ilminguis, nii et ma ei redigeeriks ega tsenseeriks arusaamatuid kohti. kas jään sama uudishimulikuks, sama leplikuks, sama vabaks, lubades igaühel mõelda oma mõtet, lubades igaühel pidada end õnnelikuks, lubades elul minna oma rada

kogust “Loomulikult eriline lugu” (2017), tõlkis Aare Pilv
leidis Tiina Tarik

Igor Severjanin “Ja elu ja armastus”

Arm on kui uni unenäos…
Arm on kui saladus viiulikeelel…
Arm on kui tajude taevas…
Arm on kui kuu muinasjutt….
Arm on kui tundlike ridade hing…
Arm on kui kehatu neidis…
Arm on kui piibelehe meloodia…
Arm on kui keeris, kui torm…
Arm on kui alasti neitsilikkus…
Arm on kui ulmade vikerkaar…
Arm on kui rõõmus pisarapärl…
Arm on sõnadeta laul…

severjaninaeg-hümnistada

tõlkinud Karolina Gryn, ilmunud kogus “Aeg hümnistada” (2016)
leidis Helle Kaarli

Jelena Glazova “Pikksilma päevik”

vaatasin pikksilma: keegi puistas jahu merre. pinnani jõudmata jäi jahu õhku rippuma ja langes niiskele okastikule

vaatasin pikksilma: pilved jäid paigale tumehallide guaššvärvikoonaldena

vaatasin pikksilma: vihm jäi järele. madalad määrdunudhallid pilved, nagu tulekahjuaseme kohal

vaatasin pikksilma: asfalt veikleb siniselt, mets kihistub, katused helgivad suitsuses säras

vaatasin pikksilma: pime. merd mööda roomavad ereroosad ja helesinakad viirud. neid mööda sumavad laevukesed, vilgutades mänguasjatulukesi

vaatasin pikksilma: meri on õrnalt üle äärte ajav kärg, nõrgub külmas terenduses. loojang on peidus hallsiniste pilvede taga

vaatasin pikksilma: meri, pingul nagu saiakestest pungil kõht. ei ühtki valgushelki hommikust saadik!

glazovaplasma

tõlkinud Aare Pilv, ilmunud Jelena Glazova kogus “Plasma” (2014)
leidis Tiina Sulg

Sergei Jessenin “Hobused”

Sööb haljal künkal kari hobuseid.
Kuldõhtu lõhnu sõõrmed täis on neil.

All orus sinisena laiub laht.
Ja mustad lakad lendlevad kui vaht.

Veepeeglis värisevad sälupead.
Kuu neile hõbepäitseid pähe seab.

Nad koitu igatsedes hirnuvad.
Neid iseenda vari hirmutab.

Nüüd hobustele teatab laulev kevad,
et kärbseparved varsti sumisevad.

Kuid õhtuks juba luhal erutaval
on loomad koos ja reipalt perutavad.

Mis on see terav hääl, mis jalgu kipub
ja õhus kiljub, remmelgates ripub?

Viib laineid tähtedeni unetuhk
ja vee peal kärbsed hõljuvad kui tuhk.

On päike loojas. Vaikseks jäänud aas.
Nüüd karjus mängib, nii et kajab laas.

Ja kari kuulab hoolsalt tema ees,
kas tõesti kuulutab see mängumees,

see pasun saladusi varjavaid
ning seninähtamatuid karjamaid.

Su päevi, öid et armastada võin,
ma tänuks, kodu, selle laulu lõin.

jesseninloojumatutund

Tõlkinud Artur Alliksaar. Raamatust “Loojumatu tund”
leidis Kaie Prangel

Vladimir Majakovski “Kuulake!”

Oh, kuulake!
Kui süüdatakse tähti laotuses,
siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?
Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab
ning nimetab neid süljepiisku pärliteks?
Eks?!

Ja painutades nimmeid
põuatolmu pilves
küll anub jumalat,
küll oigab, et jääb hiljaks,
kätt soonelist ja kortsus musutab,
et ainult laotusesse tõuseks täht!

Ning vannub siis
– kottpimedalt, nii tähetumat ööd
ei elaks üle ta.
Ent pärast
erutatult ringi käies
ta väliselt näib üsna rahulik
ja kellelegi kõneleb:
“Noh, on sul parem nüüd?
Täht ilmus taevasse ja hirm sul kadus ka?”
“Ja-jaa!”

Oh, kuulake!
Kui süüdatakse tähti laotuses,
siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?
Siis tähendab – ilmtingimata vaja on,
et igal õhtul
üle katuste
üksainus tähekildki laotusesse tõuseks.

majakovski

Tõlkinud Uno Laht, ilmunud kogus”Luuletusi ja poeeme” (1980)
Leidis Tea Hindikainen

V. Majakovski pilt on pärit siit.

Vladimir Võssotski “Hundijaht”

Visalt sööstan ma, raugeva jõuga.
Olen taas nagu eilegi sees –
olen piiratud nurjatu nõuga,
taga lärm, lipud ees, püssid ees.

Kuuse varjavad passivaid mehi,
püssid pauguvad, vägev käib värk!
Lumel visklemas huntide kehi,
iga loom alles pool-elav märk.

Nii peavad kütid hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.

Pole võrdsustme jõudude vahel,
kätt ju kütil ei väärata hunt!
Punalippudest piirab meid ahel,
nii meid hävitab julmalt see punt.

Ning  mis teha saab hunt? Pole ime:
lipuhirmu eks kutsikaeas
ema nisast me endasse ime,
kui meil silmigi pole veel peas.

Ja nii nad peavad hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.

Meil on tugevad kihvad ja jalad.
Millest, ütle siis, juht, tuleb see,
et me jookseme piiratud alal,
üle keelu ei katsetki tee!

Hunt ei saa, ta ei tohi, ei peagi.
Nüüd on valmis ka minu jaoks kuul.
Kel mind määratud tappa, see peagi
tõstab püssi ehk, irvitus suul…

Nii peavad kütid hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.

Elujanu on ikkagi visa –
läbi tormasin lippude reast.
Oma rõõmuks vaid hämmastuskisa
tagant kuulsin ma küttide seast.

Visalt sööstsin ma, raugeva jõuga,
aga eilne ei kordu küll nüüd.
Olin piiratud nurjatu nõuga,
aga tühja läks küttide püüd!

Ja nii nad peavad hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.

pegasos

Ilmunud Harald Rajametsa tõlkekogumikus “Pegasos ja peegel” (2004)
Leidis Yaroslava Shepel

Sergei Jessenin “*** Šagane, minu hea Šagane…”

Šagane, minu hea Šagane!
Las ma kõnelen põhjamaast, kuule.
Kas sa tead, mis on rukkipõld tuules,
kuidas kuuvalgel lainetab see?
Šagane, minu hea Šagane!

Las ma kõnelen põhjamaast, kuule.
Siinne kuu sealsest sajandik raas.
Usu, ilusam veel kui Širaz
on Rjazan ja ta luhtade luule.
Las ma kõnelen põhjamaast, kuule.

Kas sa tead, mis on rukkipõld tuules?
Minu juuksed on rukkile hõim.
Ümber sõrme neid mähkida võid,
sest ma valu ei tunne su juures.
Kas sa tead, mis on rukkipõld tuules?

Kuidas kuuvalgel lainetab see,
minu lokkide järgi sa aima.
Naera jälle, sult lohutust sain ma.
Ära mälestust elavaks tee,
kuidas kuuvalgel lainetab see…

Šagane, minu hea Šagane!
Kaugel kodus üks neid on, mu armas.
Teis on midagi hirmsasti sarnast.
Kas ta minule mõtleb ka veel,
Šagane, minu hea Šagane…

1924

jessenin

Tõlkinud Artur Alliksaar, ilmunud mitmes kogus
leidis Tiina Sulg

Pilt on pärit siit.

Sergei Jessenin “Kiri emale”

Oled ikka elus veel, mu ema?
Olen minagi. No tere, eit!
Löögu taas su kambris värelema
õhtuvalge imeline loit.

Kuulsin, et sa oled muremõttes,
et sul minu pärast kurb on meel;
vanamoelist jakki ümber võttes
alatihti vaatamas käid teel.

Ning et vahel õhtul õudseks sulle
üks ja sama viirastus teeb toa –
nagu oleks kõrtsitülis mulle
keegi torgand rindu jäiga noa.

Ära, kallis, oma südant koorma!
Kõik on jamps ja uni, usu mind!
Pole ma nii põhjakäinud joomar,
et võiks surra, nägemata sind.

Olen endist viisi hell ja heagi
ning mul ühest soovist põleb põu:
et ma pääseksin sest kõigest peagi
sinna, kus su madal hütt ja õu.

Tulen kevadel, kui ümber maja
aed meil valendab ja lõhnab meest.
Nõnda vara ainult ära aja
üles mind kui seitsme aasta eest.

Sel, mis möödas, ära tõusta käsi,
ega sellel, mis on luhtunud.
Liiga vara kaotused ja väsi
on su pojast üle uhtunud.

Ära palvetama sunni. Pole vaja!
Vana juurde suletud on piir.
Oled ju mu ainus lohutaja,
ainus imeline päiksekiir.

Ole rahul, ära vaevle mõttes,
ärgu olgu kurb mu pärast meel.
Peetud jakki õlgadele võttes
nõnda tihti ära oota teel.

1924

jesseniniluule1970

Tõlkinud Ellen Niit, ilmunud mitmes kogus, n. “Luuletused” (1970)
Leidis Tiina Sulg