Lööb vaevas haljaks esimene leht,
mis kiirustades praotab tihke punga,
maailm ta meelest ootab — puhas, eht –,
kus ta ei pea end üksikuna tundma…
Maailm siis näib kui vailguskiirtest teht.
Mis vaevas koltub ükskord viimne leht,
täis tolmu löövet, rasket rahe räige,
näis tuuletagi: tormid peksid reht,
surm rõõmu toob justkui autasu maine…
Ilm siiski oli valguskiirtest teht.
Tõlkinud Valeeria Villandi, ilmus kogus “Vihmade varjus” (2017)
leidis Tiina Tarik
milline ma olen 55- või 64-aastaselt, kas ma hakkan noorte üle torisema, kas olen ikka veel enda jaoks huvitav, kas suudan 73-aastaselt kirjutada luuletusi teises keeles, kas olen ikka veel avatud uutele ideedele, uutele mõtlejatele, uutele raamatutele, kas jääb alles huvi elu vastu kõigis ta ilminguis, nii et ma ei redigeeriks ega tsenseeriks arusaamatuid kohti. kas jään sama uudishimulikuks, sama leplikuks, sama vabaks, lubades igaühel mõelda oma mõtet, lubades igaühel pidada end õnnelikuks, lubades elul minna oma rada
kogust “Loomulikult eriline lugu” (2017), tõlkis Aare Pilv
leidis Tiina Tarik
Arm on kui uni unenäos…
Arm on kui saladus viiulikeelel…
Arm on kui tajude taevas…
Arm on kui kuu muinasjutt….
Arm on kui tundlike ridade hing…
Arm on kui kehatu neidis…
Arm on kui piibelehe meloodia…
Arm on kui keeris, kui torm…
Arm on kui alasti neitsilikkus…
Arm on kui ulmade vikerkaar…
Arm on kui rõõmus pisarapärl…
Arm on sõnadeta laul…
tõlkinud Karolina Gryn, ilmunud kogus “Aeg hümnistada” (2016)
leidis Helle Kaarli
vaatasin pikksilma: keegi puistas jahu merre. pinnani jõudmata jäi jahu õhku rippuma ja langes niiskele okastikule
vaatasin pikksilma: pilved jäid paigale tumehallide guaššvärvikoonaldena
vaatasin pikksilma: vihm jäi järele. madalad määrdunudhallid pilved, nagu tulekahjuaseme kohal
vaatasin pikksilma: asfalt veikleb siniselt, mets kihistub, katused helgivad suitsuses säras
vaatasin pikksilma: pime. merd mööda roomavad ereroosad ja helesinakad viirud. neid mööda sumavad laevukesed, vilgutades mänguasjatulukesi
vaatasin pikksilma: meri on õrnalt üle äärte ajav kärg, nõrgub külmas terenduses. loojang on peidus hallsiniste pilvede taga
vaatasin pikksilma: meri, pingul nagu saiakestest pungil kõht. ei ühtki valgushelki hommikust saadik!
tõlkinud Aare Pilv, ilmunud Jelena Glazova kogus “Plasma” (2014)
leidis Tiina Sulg
Sööb haljal künkal kari hobuseid.
Kuldõhtu lõhnu sõõrmed täis on neil.
All orus sinisena laiub laht.
Ja mustad lakad lendlevad kui vaht.
Veepeeglis värisevad sälupead.
Kuu neile hõbepäitseid pähe seab.
Nad koitu igatsedes hirnuvad.
Neid iseenda vari hirmutab.
Nüüd hobustele teatab laulev kevad,
et kärbseparved varsti sumisevad.
Kuid õhtuks juba luhal erutaval
on loomad koos ja reipalt perutavad.
Mis on see terav hääl, mis jalgu kipub
ja õhus kiljub, remmelgates ripub?
Viib laineid tähtedeni unetuhk
ja vee peal kärbsed hõljuvad kui tuhk.
On päike loojas. Vaikseks jäänud aas.
Nüüd karjus mängib, nii et kajab laas.
Ja kari kuulab hoolsalt tema ees,
kas tõesti kuulutab see mängumees,
see pasun saladusi varjavaid
ning seninähtamatuid karjamaid.
Su päevi, öid et armastada võin,
ma tänuks, kodu, selle laulu lõin.
Tõlkinud Artur Alliksaar. Raamatust “Loojumatu tund”
leidis Kaie Prangel
Oh, kuulake!
Kui süüdatakse tähti laotuses,
siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?
Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab
ning nimetab neid süljepiisku pärliteks?
Eks?!
Ja painutades nimmeid
põuatolmu pilves
küll anub jumalat,
küll oigab, et jääb hiljaks,
kätt soonelist ja kortsus musutab,
et ainult laotusesse tõuseks täht!
Ning vannub siis
– kottpimedalt, nii tähetumat ööd
ei elaks üle ta.
Ent pärast
erutatult ringi käies
ta väliselt näib üsna rahulik
ja kellelegi kõneleb:
“Noh, on sul parem nüüd?
Täht ilmus taevasse ja hirm sul kadus ka?”
“Ja-jaa!”
Oh, kuulake!
Kui süüdatakse tähti laotuses,
siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?
Siis tähendab – ilmtingimata vaja on,
et igal õhtul
üle katuste
üksainus tähekildki laotusesse tõuseks.
Tõlkinud Uno Laht, ilmunud kogus”Luuletusi ja poeeme” (1980)
Leidis Tea Hindikainen
V. Majakovski pilt on pärit siit.
Visalt sööstan ma, raugeva jõuga.
Olen taas nagu eilegi sees –
olen piiratud nurjatu nõuga,
taga lärm, lipud ees, püssid ees.
Kuuse varjavad passivaid mehi,
püssid pauguvad, vägev käib värk!
Lumel visklemas huntide kehi,
iga loom alles pool-elav märk.
Nii peavad kütid hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.
Pole võrdsustme jõudude vahel,
kätt ju kütil ei väärata hunt!
Punalippudest piirab meid ahel,
nii meid hävitab julmalt see punt.
Ning mis teha saab hunt? Pole ime:
lipuhirmu eks kutsikaeas
ema nisast me endasse ime,
kui meil silmigi pole veel peas.
Ja nii nad peavad hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.
Meil on tugevad kihvad ja jalad.
Millest, ütle siis, juht, tuleb see,
et me jookseme piiratud alal,
üle keelu ei katsetki tee!
Hunt ei saa, ta ei tohi, ei peagi.
Nüüd on valmis ka minu jaoks kuul.
Kel mind määratud tappa, see peagi
tõstab püssi ehk, irvitus suul…
Nii peavad kütid hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.
Elujanu on ikkagi visa –
läbi tormasin lippude reast.
Oma rõõmuks vaid hämmastuskisa
tagant kuulsin ma küttide seast.
Visalt sööstsin ma, raugeva jõuga,
aga eilne ei kordu küll nüüd.
Olin piiratud nurjatu nõuga,
aga tühja läks küttide püüd!
Ja nii nad peavad hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.
Ilmunud Harald Rajametsa tõlkekogumikus “Pegasos ja peegel” (2004)
Leidis Yaroslava Shepel
