Gohar Markosjan-Käsper “Üksindus”

Esmalt kardad teda paaniliselt.

Siis õpid tundma,

harjud,

kodustad,

hakkad koguni vähehaaval nautima.

Ja äkki

tungib keegi

ette hoiatamat

sinu mailma,

seab ümber mööbli,

tirib lahti talveks kinni kleebitud aknad,

korraldab tõmbetuule,

ja sa taipad imestusega,

kui umbne oli õhk,

mida sa vaguralt hingasid…

Kuid nagu ikka,

omamise rõõmuga

käib kaasas hirm ilma jääda.

Ning hingates sisse suure maailma värve ja aroome,

meenutad mõnikord arusaamatu igatsusega

oma haledat maailmakest.

Oleviku armetu üksindus

on tühiasi võrreldes

tuleviku ähvardava üksindusega.

Kogust “Lumi rohul” (2021)
Leidis Tiina Tarik

Gohar Markosjan-Käsper “*** Varavalges…”

Varavalges,

unesegaselt

tunnen äkki enda kõrval luuletust.

Tilluke, kräbe

sõelub siia-sinna,

otsib vaiksemat paika.

Mängime pimesikku…

Kus sa oled?..

Ahhaa, midagi pehmet…

Lipsas teki alla,

liibus mu jalgade vastu.

Pelglik — 

read otsekui ripsmed

vabisevad igast hingetõmbest.

Rumaluke!

.

Leban, kardan end liigutada.

Ainsatki žesti.

Soojendan teda oma kehaga.

Õndsus (ühine)!

Veena hääletult: 

“Oled minu oma”…

Ettevaatlikult

võtan käest kinni.

“Panen su elama ilusale, lumivalgele

avarale paberilehele.

Nõus?

Pärast paigutan kaante vahele, õdusate kaante vajhele,

millele on kirjutatu: “Suveluuletused”…

Oleme leppinud?”

Vaikib.

Ennatlikult avan

silmad…

.

Kadunud.

Kogust “Lumi rohul” (2021)
Leidis Tiina Tarik

Larissa Joonas “*** Sügis…”

Sügis
on see, kui hakkad
rääkima võõraste taimedega
ja tähele panema lindude näoilmeid,
ülearu muretsemata,
kuidas see kõrvalt paistab.

Kogust “Arütmia või ööbikud” (2020, tõlkinud Aare Pilv)
leidis Tiina Tarik

Larissa Joonas “*** Varem või hiljem öeldakse sulle…”

Varem või hiljem öeldakse sulle et sa oled eikeegi
olgu peale
see võib olla isegi kompliment
kui sind on võrreldud kellegi suurega
tähendab see et sind on vähemasti võrreldud
ja sa lihtsalt ei kandnud võrdlust välja

pole midagi
me kõik oleme kellegi suhtes suured
mina olen palju teadlikum küberjulgeoleku asjus
kui kass Urmas kes istub mu põlvedel
kuid kui rääkida inimarmastusest
siis võrreldes kass Urmasega
olen ma vaieldamatult eikeegi.

Kogust “Arütmia või ööbikud” (2020, tõlkinud Aare Pilv)
leidis Tiina Tarik

Larissa Joonas “*** Mulle meeldis eelmine pesumasin…”

Mulle meeldis eelmine pesumasin
nüüd ei mäleta ma enam isegi kuidas ta välja nägi mis ta nimi oli
millised nupud või hoovad seal olid kuidas uks kinni käis
kuid ma olen kindel et kui teda veel kord näen siis tunnen ära
põgusalt puudutadeski saan aru et see on tema
tema sügaviku sooja hinguse lülitite soojuse järgi
tema liikumise järgi kui ta oma rasket tööd teeb
tänu tänu ja veel kord tänu
loodan et inimeste maailmas pole häbi olla
tänulik pesumasinale.

Kogust “Arütmia või ööbikud” (2020, tõlkinud Aare Pilv)
leidis Tiina Tarik

P. I. Filimonov “Kolm päeva dinosaurusteta”

Hugh Laurie võtab jalge alla sõjatee,
kaevab leetunud pinnasest välja oma lilla tomahoogi
ja tungib kividžungli sügavustesse.
Talle vastu, linna ja maailma teisest otsast
läbi udu, rahe, musta surma ja rändtirtsuparve
liigub naistejalgrattal Stephen Frey.
Teineteise ümberpaiknemisest ei tea nad midagi
hoolimata hästikorraldatud raadiosidest.
Basseinist voolab välja priius,
teist toru pidi voolab temasse piiritus.
Vahe on foneetiline ega vääri tähelepanu.
Dinosaurused surid välja kolm päeva tagasi,
habemetüügaski pole jõudnud veel kasvada.

Ja nad kohtuvad, Aramis, ilmtingimata nad kohtuvad.
Ja selgitavad välja, mis on kõvem — lilla tomahook või ootamatu sõna,
naistejalgratas või Hugh Laurie pea.
Aga võib-olla ka jõuavad kokkuleppele.
Kaks tervemõistuslikku inimest on mõnikord selleks võimelised.
Jagavad mõjupiirkonnad
ja lähevad lahku, teineteisega rahul,
poetades taskutest tubakapuru,
et pärast oleks kergem leida tagasiteed
sinna vanasse maailma, sellesse armsasse Euroopasse,
mida säilitatakse ühes nende
Šveitsi nugade lahtritest,
koos itaalia keele tundidega teiselt kanalilt kell kaksteist päeval,
kus kõik meeletult ja arulagedalt otsivad
kaotatud lennupileteid ja passe
ja piinav soov on naispeategelasega abielluda.

– Ega ometi mitte sinul, Stehpen?
– Kuule, tead sa, minul ka,
kui oleks teada, et sellest midagi muutub.
Aga muidu — ainult taud ja nälg,
Eyjafjallajökullid ja rändtirtsuparv.
Nii et sülita selle kõige peale, Hugh,
sülita, vana.
Torka tomahook enesele pähe
ja läki võttele, nagu muistegi.
Seal just hõigatigi välja “Mootor”.
Loenda sekundeid pauguka heli ja sofiti sähvatuste vahel.
Tee romantiline molu ette.
Läki vihma kätte.

Kogust “Läti stjuardessid teavad saladust” (2019), tlk. Katrin Väli
leidis Tiina Sulg

P. I. Filimonov “Pulberkustutid”

Ja tulebki järgmine tramm
külm ja vana nagu mu süda
hea algus luuletusele
mõtlesin ma
ja kohe alustasingi

teist päeva järjest ei lase lahti
rasked kerged
silme ees šokolaadi hõbepaber
näen und erinevatest tükkidest kokku mätsitud
homonkulustest
endistest inimestest

kui palju aastaid järjest
pole saanud lahti
väljaspoole suhtluse ja
sisekõneluste vastuolust

Pärnu udu on jõudnud Tallinna
regeneratsiooni imed on seni kättesaamatud
süttimise kiirus võrdeline

Kogust “Läti stjuardessid teavad saladust” (2019), tlk. Katrin Väli
leidis Tiina Sulg

Aleksander Puškin “Tatjana kiri Oneginile”

Ma teile kirjutan — mis enam?

Tõepoolest, kas ei tundu siin

kõik juba ülearusena,

mis iial juurde lisaksin?

Ma tean, te võiksite ju praegu

mind vihata ja põlata.

Kuid ei — mu hingevaluga

ei naljata te ilmaaegu.

Ma otsustasin alguses,

et vaikin: mitte iganes

te poleks aimanud mu häbi,

kui kuuleksin ja näeksin taas

teid kasvõi kordki nädalas,

et hiljem ööd ja päevad läbi

siis mõtelda ja mõtelda

ühtainust alalõpmata

ja meenutada hiljukesi

ühtsoodu, kuni kohtan teid,

silp-silbilt kõiki sõnakesi

ja teie häälevarjundeid …

Kuid maal on kõik ju igav teile.

Te hoiduvat siin seltsimast.

Ei, särada ei antud meile  —

ja siiski … tere tulemast!

Miks käisite meid külastamas?

Miks tuli teiega see piin?

Teid kohtamata oleksin

ma õppinud ju kord siinsamas

maaüksinduses viimati

noort hingetormi talitsema,

võib-olla leidnud sõbragi

(kes teab) ja olnud surmani

truu naine, hoolitseja ema.

Üks teine? … Mitte iganes!

Ei ole teist maailmas mulle!

Nii seisab taevatähtedes:

ma kuulun sulle, ainult sulle! …

Mu elu polnudki ju muud

kui saatusliku kohtumise

eelpant ja ootus -– issand ise

on sind mu kaitsjaks määranud …

Sa olid mulle armas ammu,

mind kiusas uneski su pilk.

Sa seisid lävel … kuulsin sammu …

oh ei, see polnud unepilt!

Mu südames lõi leegitsema su tulles nagu tulelõõm

üksainus äratundmisrõõm

ja siis ma teadsin: see on tema!

Sa kõnelesid minuga

mu tumedamal tusatunnil,

kui püüdsin vaeseid aidata

või hingerahutuse sunnil

ma palvetasin härdasti.

See olid sina ometi,

kes kummardas mu padja ligi

öö läbipaistvas hämaras?

See olid sina ometigi,

kes troostisõnu sosistas?

Veel pole aimugi mu hingel,

kes oled sa: mu kaitseingel

või kurikaval kiusaja —

ükskõik! Mu kahtlus lõpeta!

Kõik on ehk lausa lapselikkus

ja endapete paraku,

mu elu teeb ehk tulevikus

veel hoopis teise käänaku …

Kuid ei, ma kõhelda ei malda

ja täiesti su meelevalda

nüüd annan oma saatuse.

Ma nutan praegu … Kujutle:

mind siin ei mõista mitte keegi,

ja hääbuma kui hukkujal

peab mõistus ja mu eluteegi

umbüksinduse tähe all.

Loen tundisid su tulekuni:

mu lootus ellu ärata

või katkesta see raske uni

liig õige laidusõnaga!

Kuis põletab mind äkki häbi!

Kuis on mu süda hirmukil!

Ma lõpetan –- ja enam läbi

ei loe neid ridu paberil.

Ma liialt usaldasin sulge …

Piisk veereb üle silmalau …

Kuid minule, ma olen julge,

on tagatiseks teie au …

Aleksander Puškin “Jevgeni Onegin”, tlk. Betti Alver (1967)
leidis Kaie Prangel

Boriss Baljasnõi “Leht”

Lööb vaevas haljaks esimene leht,
mis kiirustades praotab tihke punga,
maailm ta meelest ootab — puhas, eht –,
kus ta ei pea end üksikuna tundma…
Maailm siis näib kui vailguskiirtest teht.

Mis vaevas koltub ükskord viimne leht,
täis tolmu löövet, rasket rahe räige,
näis tuuletagi: tormid peksid reht,
surm rõõmu toob justkui autasu maine…
Ilm siiski oli valguskiirtest teht.

Tõlkinud Valeeria Villandi, ilmus kogus “Vihmade varjus” (2017)
leidis Tiina Tarik

Igor Kotjuh “12. märts”

milline ma olen 55- või 64-aastaselt, kas ma hakkan noorte üle torisema, kas olen ikka veel enda jaoks huvitav, kas suudan 73-aastaselt kirjutada luuletusi teises keeles, kas olen ikka veel avatud uutele ideedele, uutele mõtlejatele, uutele raamatutele, kas jääb alles huvi elu vastu kõigis ta ilminguis, nii et ma ei redigeeriks ega tsenseeriks arusaamatuid kohti. kas jään sama uudishimulikuks, sama leplikuks, sama vabaks, lubades igaühel mõelda oma mõtet, lubades igaühel pidada end õnnelikuks, lubades elul minna oma rada

kogust “Loomulikult eriline lugu” (2017), tõlkis Aare Pilv
leidis Tiina Tarik