See imelik naine
kesk sügisest laadaplatsi
ikka veel istub
ja tammekoorega värvitud lõngast
Achilleusele sokke koob.
Kannad on tugevad,
kuulutab möödujaile,
hääles uhkusenoot.
Kui õiged sõnad on sees,
siis tuhat aastat veel vastu löövad ‒
ei lähe neist läbi
ükski nooleots ega oda,
tulgu või Trooja!
Kogust “Ebavere mäel” (2018)
leidis Eve Pormeister
Mõtlen maailma läbi,
ühel pool arm,
teisel pool surm.
Nõnda on ka tõe ja vale
ning ilu ja valuga.
Kas maailm saab
viimaks selgeks
nagu vana lauamäng,
kus üks mägi,
millest üle pead saama,
on alati ees?
Sa kas pääsed ühekorraga üle
või alustad kogu aeg algusest.
Kogust “Ebavere mäel” (2018)
leidis Eve Pormeister
Luuletused tulevad äkki
nagu kalaparv.
Seisan jõe ääres, ahing käes,
julgemata lüüa.
Pelgan, et jõgi muutub
verejõeks.
Võtan seljast võrgusilmse kleidi,
vajutan vette,
kaladele meeldib vist
kleidi rohekaskuldne kude,
ujuvad sellesse nagu noota.
Kleit ääretasa kalu täis,
seisan kaldal,
äkitselt tunnen,
nagu oleksin ise kala:
õõtsutan end vees, et püsiks elus,
hingame üheskoos sisse ja välja,
lõpused liiguvad, rütm on sama,
ei lase lahti,
isegi siis mitte,
kui mina lasen kalad lahti.
Nemad ei uju ära, tulevad tagasi,
kuulavad, kuidas sügaval jõe põhjas
keegi justkui kõneleks ‒
ma ei näe ta nägu,
aga kuulen sõnu,
kui ta nagu aidamees
või kastellaan
kirja paneb mind ja kalu.
Kogust “Ebavere mäel” (2018)
leidis Eve Pormeister
Luuleleid 