Kuu, kuu, kõlisev kuu
sääl valge kase taga,
sirp nii terav, et lõikab.
Rääk, rääk, kas sa ei kuule,
kas sa ei näe,
kuidas kuu sinu häält
nagu nuga leiba
muudkui lõikab ja lõikab?
Aga hääl on tugev, ei murdu,
iga ööga üha õhemaks kulutab kuu,
endasse kerib ta silmilt ja suult
viimse kui hõbedavirde.
Kerib ja kerib, kuni hääle sees
kappama hakkab
muistsete hiiglaste rivi.
Kiirgavad kaugele kuuhõbekiivrid,
puusadel välku lööb mõõkade teemant –
sepp, terane vend, teadis, mis tegi,
taeva tulisel ääsil terasse tagus
kõik õhu sees tiirlevad nõiasõnad.
Kaseladvas keegi emand –
tema juba ammu elab sääl kui erak –
võimsa vihuri neist punus,
kinnituseks neile, kellel
pääle selle väikese põllu
midagi ei ole muud.
Kappab ja kappab
hiiglaste rivi,
kappab kuni valmib vili,
kuid ei lakka, ikka ei lakka
räägu hääle vägi,
ükski kaugus pole enam kauge,
kõik, mis sünnib –
tunned ju, kui lähedal,
tunned ju, kui ligi.

Kogust “Suur suleaeg” (2020)
leidis Eve Pormeister