Ajalugu
on pilt
aja lugu pildilugu
pigistad silmad kinni
ikka too
köielkõndija-poisike
Krossi kolme katku vahelt
astub ja astub
rohkem kui
kolmsada aastat juba
Oleviste tornist
Suure Rannavärava poole
kui laskub
läbi luu ja
ammu kõduks saanud liha
end
sõnaks üles
karjatab.
Luulekogust „Ajalootund“ (2009)
leidis Eve Pormeister
Ta tuleb lõunakaarest,
teispool Valgat,
päält Koiva, Tüüna kallaste,
kus kaaslased kõik
vihuviimseni.
Sel kevadel ta Emajõeni
jõudma peab.
Ta teab.
Ja jääminekuid,
mis jõgedel
ning inimhingepõhjas
ta teab
ja päikest hingab
nagu jumalat.
Ta veres
kadund jõe- ja mererahvaist
ringlemas on vaikne hingus –
saatja aadress, salapuudutus?
Tuul Niiluselt ta tiivaotstes võnkleb,
ja päikesetütred
ta kohal valvavad.
Sel kevadel ta Emajõeni
jõudma peab.
Ta teab.
Roog tasa kahiseb,
tuul vaikib,
kui ta kaldaserva puutub.
Ta teab.
Luulekogust „Läti pääsuke” (2002)
leidis Eve Pormeister
Käe jälg kaljul –
joon nagu Tunnistaja
ühekssaamises Maa, Tule, Õhu ja Veega –
Päikese, Kuu, tähtede teega.
On hiidvana käsi
kivisse uuristand linnu,
luik ujumas veel,
kael kaardunud, kõrge,
taevavõlv tiibade sees.
Samas kõrval seisavad põdrad,
nad kivisse pandud kui arvama aega –
sünd läbi Maa või Taeva?
Kaks kriipsukätt,
kaks kriipsujalga,
silmadeks tähed,
vaatab sääl inimene iseend –
otsekui nüüdsamas ihates astuda
kalju pääl alla,
lahti joonest, Tunnistajast,
lahti Ajast, se’st kivisse kinnitajast,
nagu Looja tagasipeegeldus Teest
ikka ja jälle vaid jätkama rändu –
tähendus varjumas kivi ses.
Kogust „Pääl ja sees” (1991)
leidis Eve Pormeister
Üks mõte ootab mind õues,
ta tuppa ei mahtunud ära,
ma jätsin ta maha värava taha –
et kui naasen,
siis edasi läheme koos:
tema ees ja seejärel mina.
Too mõte on minust suurem,
kuid see on vaid asja üks tahk,
ma kogu aeg mõtlen ja mõtlen,
kus on tema kodu ja koht.
Ei tea, kas kätte need leian eales –
ent kas peabki? –
sest niimoodi minna,
tema ees ja seejärel mina,
see tunne
ma tunnen –
seejärel
on hea.
Kogust “Suur suleaeg” (2020)
leidis Eve Pormeister
Lumine väli
punane päike ta pääl.
Üksik põõsas
keset valget välja.
Äkki tulesammas ta kohal.
Tilluke ehmunud lind
tsiitsitab ihuüksinda
tulevarjude pääl.
Jooksen sinna, kus just oli tema,
heidan kõhuli lumele,
et mu silmad oleksid
sama kõrgel kui temal,
vaatan sinna,
kuhu just vaatas tema.
Kas ma näen seda sama,
mida nägi tema?
Kogust “Suur suleaeg” (2020)
leidis Eve Pormeister
Kuu, kuu, kõlisev kuu
sääl valge kase taga,
sirp nii terav, et lõikab.
Rääk, rääk, kas sa ei kuule,
kas sa ei näe,
kuidas kuu sinu häält
nagu nuga leiba
muudkui lõikab ja lõikab?
Aga hääl on tugev, ei murdu,
iga ööga üha õhemaks kulutab kuu,
endasse kerib ta silmilt ja suult
viimse kui hõbedavirde.
Kerib ja kerib, kuni hääle sees
kappama hakkab
muistsete hiiglaste rivi.
Kiirgavad kaugele kuuhõbekiivrid,
puusadel välku lööb mõõkade teemant –
sepp, terane vend, teadis, mis tegi,
taeva tulisel ääsil terasse tagus
kõik õhu sees tiirlevad nõiasõnad.
Kaseladvas keegi emand –
tema juba ammu elab sääl kui erak –
võimsa vihuri neist punus,
kinnituseks neile, kellel
pääle selle väikese põllu
midagi ei ole muud.
Kappab ja kappab
hiiglaste rivi,
kappab kuni valmib vili,
kuid ei lakka, ikka ei lakka
räägu hääle vägi,
ükski kaugus pole enam kauge,
kõik, mis sünnib –
tunned ju, kui lähedal,
tunned ju, kui ligi.
Kogust “Suur suleaeg” (2020)
leidis Eve Pormeister
See imelik naine
kesk sügisest laadaplatsi
ikka veel istub
ja tammekoorega värvitud lõngast
Achilleusele sokke koob.
Kannad on tugevad,
kuulutab möödujaile,
hääles uhkusenoot.
Kui õiged sõnad on sees,
siis tuhat aastat veel vastu löövad ‒
ei lähe neist läbi
ükski nooleots ega oda,
tulgu või Trooja!
Kogust “Ebavere mäel” (2018)
leidis Eve Pormeister
Mõtlen maailma läbi,
ühel pool arm,
teisel pool surm.
Nõnda on ka tõe ja vale
ning ilu ja valuga.
Kas maailm saab
viimaks selgeks
nagu vana lauamäng,
kus üks mägi,
millest üle pead saama,
on alati ees?
Sa kas pääsed ühekorraga üle
või alustad kogu aeg algusest.
Kogust “Ebavere mäel” (2018)
leidis Eve Pormeister
Luuletused tulevad äkki
nagu kalaparv.
Seisan jõe ääres, ahing käes,
julgemata lüüa.
Pelgan, et jõgi muutub
verejõeks.
Võtan seljast võrgusilmse kleidi,
vajutan vette,
kaladele meeldib vist
kleidi rohekaskuldne kude,
ujuvad sellesse nagu noota.
Kleit ääretasa kalu täis,
seisan kaldal,
äkitselt tunnen,
nagu oleksin ise kala:
õõtsutan end vees, et püsiks elus,
hingame üheskoos sisse ja välja,
lõpused liiguvad, rütm on sama,
ei lase lahti,
isegi siis mitte,
kui mina lasen kalad lahti.
Nemad ei uju ära, tulevad tagasi,
kuulavad, kuidas sügaval jõe põhjas
keegi justkui kõneleks ‒
ma ei näe ta nägu,
aga kuulen sõnu,
kui ta nagu aidamees
või kastellaan
kirja paneb mind ja kalu.
Kogust “Ebavere mäel” (2018)
leidis Eve Pormeister
Luuleleid 