Kes ühtejärge on eituse surve all, kaotabki enda,
ei usu tunnete tõtt, jääb nagu hüljatud kaev,
kuhu visatakse prügi ja jäätmeid, ehk raibegi mõni.
Kibedus, meelehärm, ahk, vigastet usaldusliin
kahutab lävimist, lähenemist,ja vinnutab sõnad
karedaks raskuse vaim, vimm võtab võrsuvad eod.
Hooletust viipest, pealiigutusestki oleneb saatus
tallel, kes huntide käes, kui lõustaustsüsteem
pealekäiv, mõistmatu, maha märgib ta elutee käiku,
ning jõhkrus käib üle pea, kohab väärmõtete kosk.
Närbub ja taganeb õilishing, märkamatult kaob Ringist
see, kel siseilm õrn kui laulev lehekuu aas.

Ilmunud kogus “Valgus võtab ka ruumi” (2012)
Leidis Ülli Tünissoo