Nägin inimesi teisiti kui teised, täiesti teisiti.
Ühtepuhku märkasin nende riietuses, näoilmes, kõneviisis
üksikasju, mis tegid mulle nalja.
Vend sõnas: muidu oled sa mõistlik poiss,
ainult miks sa ilmast ilma lõkerdad?
Kursusekaaslased, siredad neiud, arvasid teisiti:
sa peaksid rohkem naerma, see on nii armas!
Vanas eas õhkub mõlemast meenutusest sooja.
Kogust “Alalütlev” (2015)
leidis Tiina Tarik
Elu vool, mida võib tajuda mitmeti: laulune valik,
vabadusvõitluse tipp; tigetsev vaimuvandaal,
nurjatu ametnik; liugukssest sisse murdev poliitik,
tüüp kevadväline, its ülbel ja ilmetul näol;
ähvardus maal, õhus, kurjakuulutav saabuvik – olud,
kus viimaks katkeda võib sügavajuurne kultuur.
Kogust “Valgus võtab ka ruumi” (2012)
Leidis Elle Kasemts
Valge ristikhein õitseb, pead paitavad mahedad õhud,
päikese verevad käed lõõmavad nurmede peal.
Kõndinud Enno kord lapsena siin, meel unistushaige,
üks teine tõelus tal sees, kangastuskardinad ees.
Muinasjutt käib oma rada, asjades möödunu jälgi,
täita et aegade rüpp, sündmuste meega kärg.
Videvik kiviga visata, nõiduslik ehavärv lahtub,
kinni on kadunus mets, õhtune valendab tee.
Kõrtsitoa ukse pealt isa pilguga põngerjat saadab,
mõtleb, mis Ernstist saab, poeg liiga tundlik ja hell.
Kogust “Valgus võtab ka ruumi” (2012)
Leidis Ülli Tõnissoo
Mats Traadi pilt on pärit siit.
Kes ühtejärge on eituse surve all, kaotabki enda,
ei usu tunnete tõtt, jääb nagu hüljatud kaev,
kuhu visatakse prügi ja jäätmeid, ehk raibegi mõni.
Kibedus, meelehärm, ahk, vigastet usaldusliin
kahutab lävimist, lähenemist,ja vinnutab sõnad
karedaks raskuse vaim, vimm võtab võrsuvad eod.
Hooletust viipest, pealiigutusestki oleneb saatus
tallel, kes huntide käes, kui lõustaustsüsteem
pealekäiv, mõistmatu, maha märgib ta elutee käiku,
ning jõhkrus käib üle pea, kohab väärmõtete kosk.
Närbub ja taganeb õilishing, märkamatult kaob Ringist
see, kel siseilm õrn kui laulev lehekuu aas.
Ilmunud kogus “Valgus võtab ka ruumi” (2012)
Leidis Ülli Tünissoo
Äidse kooless põvva kätte,
sõna viletsade vormi.
Ägli aidviirde rostitas.
Elkjäss päiv võtt õkva nõrgass.
Pane autu käimä,
lääme järve ojole.
Tii veeren paistuss tõne ilm.
Ku illuss om äelmin tatrigunurm!
Silm peris puhkass pääl.
Enneki järv om kasunu kinni,
vannu tõlkjit täis,
viialdjide mälestusi
Looming, 2010,nr.11
Leidis Ülli Tõnissoo
Mats Traadi pilt on pärit siit.
Must annab valgele sügavusmõõtme.
Vorm valgeneb.
Ergavad aiapingid.
Õhk lõhnab maguskargelt.
Pudenevad jasmiiniõied.
Süda ei vanane.
Mõtlen armastusest mehelikult.
Elu on ilus. Sest ainumas.
Kes soovib – mängigu.
Kes tahab – elagu.
Tänamatus on samuti hingehaigus.
Ave vita.
Kogust “Orjavits õitseb”
Leidis Ülli Tõnissoo
All tuhkja talvetaeva
saadan sulle punaste purjedega laeva.
Tal mastid on mustad ja kere tume,
tal lastiks on ilusad asjad.
Palun vaata ise, näe veidi vaeva.
Sõbrasüda tuksub läbi tuule ja lume,
sosistab üle uinunud maa:
õnnelikuks saa.
Kogust “Traat armastusest. Lembeluuletusi mitmest aastakümnest”
Leidis Ülli Tõnissoo
I
Kui meeli kütab mälestuste lasu,
mis üles keeritanud kirgas torm,
eks siis vaid oma õigustesse asu
sonett – see tundemineviku vorm.
Mis hinges kajanud, ei oota tasu,
veel lahvab mõni meenutus kui orm.
Sa kiindumuse kumas leiad asu,
kui eblakas ei olekski nüüd norm.
Küll raske tunglemisi ühte liita,
kui võimust võtab uneluste hääb.
Ent miski on, mis puutumata jääb.
Tuim, tume iga ajastu espriita.
Kuid kallistust ei korva ükski palk
Ja süda armuta on kuri, kalk.
Kogust “Soe õhtu” (2008)
Leidis Ülli Tõnissoo
