Aleksander Suuman “*** Rändlinnud…”

*

Rändlinnud

lähevad üle

taevalae.

Lupjavad teeraja.

Muidu ei oska

tagasi tulla.

Leidis Carolina Pihelgas

Luuletust oli võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.

Aleksander Suuman “*** Päike kõrges kaares…”

Päike kõrges kaares üle kase
käib ja käes on kena märtsikuu.
Kase all on minu eluase.
Olen õnnelik ja kärsitu.

Pingule on tõmbunud mu keha.
Täis ta on tont teab mis ollusi.
Võimatu on tarka tegu teha.
Välja mõtlen aina lollusi.

Kõike teen, mis aga torkab pähe,
kergel käel ja kindla võttega.
Kole ka, kui ükskord ilmast lähen
üheainsa kinnismõttega.

Mingit rada endale ei seagi.
Milleks käia! Meeldivam on lend.
Naljakas, et ise ma ei peagi
tühikargajate kilda end.

Päike kõrges kaares üle kase
käib ja käes on kena märtsikuu.
Kase all on minu eluase.
Olen õnnelik ja kärsitu.

Kogust “Kaunis on kummaline” (1988)
leidis Virve Eomäe

Aleksander Suuman “*** Ei ole õige öelda, et inimesed…”

Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.
On inimesi,
kes lähevad
külmas ja rõskes õhtus.
Nad lähevad
ja lähevad
ja nende ümber
võbised varjud
ja minek on lõpmatu eemaldumine.

Kogust “Oh seda inimest” (1963), kordustrükina ilmunud ka kogus “Kaunis on kummaline” (1988)
leidis Hele-Kaja Mäesepp

Aleksander Suuman “*** Joonistasin metsa…”

Joonistasin metsa
ja metsa kohale päikese.
Inimesed ütlesid:
see on hommik.
Mitte keegi ei öelnud: õhtu.

Kogust “Oh seda inimest” (1963), kordustrükina ilmunud ka kogudes “Kaunis on kummaline” (1988) ja “Tondihobu tõugud vetikatega” (2002)
leidis Hele-Kaja Mäesepp

Aleksander Suuman “*** Üle mu õue…”

Üle mu õue
sammuvad päevad
pikas reas.
Nad tulevad kusagilt
hommiku kandist,
toredate nägudega
noored matkamehed,
ja lähevad õhtute poole.
Kuni silmapiirini
on näha
nende vaarudes
hallimaks muutuvaid selgi.
Mõned neist
vaatavad tagasi
nagu kutsudes kaasa
või kippudes tagasi.
Kuid hommiku poolt
tulevad,
päikesekettad õlal,
uued ja uued
toredate nägudega päevad
üle mu õue.

 

Raamatust “Kaunis on kummaline” (1988)
Leidis Auli Käsik

Aleksander Suuman “Talve-etüüd”

Nüüd puud on üleni valged.
Lumi on tuisanud
igale tüvele,
igale ladvale,
igale oksale,
igale okkale,
igale lehepungale,
igale õiepungale.
Mitte ühtegi kohta
pole jäänud paljaks
peale mu enese pilgu.
Kui valged, kui valged
on nüüd puud.
Kuidas mustavad mu pilgud.

Ilmunud kogus “Oh seda inimest” (1963)
Leidis Auli Käsik

Aleksander Suuman “***Mäletan täpselt”

Mäletan täpselt.
Mäletan isegi, mis nipiga
jätsin meelde.

Märkasin, et kastehein,
minu silmad ja ema põlved
olid maast ühekõrgusel.

Ema hoidis mul kõvasti
käest kinni.

Mõtlesin, (olen korduvalt mõelnud,
kuidas võisin ma küll
siis nii mõelda?):

Jälle lapsepõlv käes.
Jälle õpetatakse jooksma.
Ei ka midagi uut.

           Ilmunud kogudes “Nofretetega metsas” (1986), “Kaunis on kummaline” (1988) ja “Tondihobu tõugud vetikatega” (2002)
Leidis Tiina Sulg