Eha Valge “Detsember”

Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
nagu ainult
umbes olnuks teed.
Ja tuleb uus
ja valikuid on jälle sadu,
kui oskaks hinnata,
kui süda teaks…
Üks selge vaid,
et keset kasvamist
ja kadu
me hingesädet
elus hoidma peaks.

Foto Auli Käsik

Eha Valge “Öine Tartu”

Väljas langeb lehti,
sajab uduvihma,
tuigub üksik tudeng,
pingutades püksirihma.
Emajõgi vaatab
pisut süngel pilgul…
Armastuses pettund preilil
süda verd vist tilgub.
Miks ta muidu vaatab
kurvalt Emajõge,
hinges inventuuri tehes,
otsib elutõde.
Mõnel kaldapajul
alles üksik leht,
Kroonuaia sillal
suudleb paarike
nii eht.
Supilinna prükkar,
kellel juus on harv.
Taevast kurjalt katab
kraaksuv hakiparv.
Linn veel alles magab,
postimees veab käru,
tuntud luuletaja
vana maja uksel
õndsalt tõmbab pläru.
Siiski veel on vaikus
armsas Tartu linnas,
kust ei tahaks üldse
mitte ära minn.

Ilmunud kogus “Ehavalgel ootas koitu” (2011)
Leidis Reet Auksmann.