Kas see Peggasus olli täkko-suggo
vai olli temma märra,
sedda ei moista keski ärra
ja ep olle sest ka luggo.
Peä-assi et ta tiwad
tedda ü l l e s p o l e wiwad!
Kummatigi:
Kui temmal on jo ned tiwad külles,
miks raiup temma sis vel t a k k a ülles?
Ta on üks vanna hobbo,
mis pakkob se tal löbbu?
— Ta on üks vabba hobbo
ja se pakkob tal ka lõbbo.
Kogust “Tsoo-loogia ehk Ingel lindudega” (1966)
leidis Tiina Tarik
“Issanda päike vaatab armsasti
oma laste peale alla…”
Jah, aga ta vaatab alati
nende peale kõrgelt
ülevalt
alla —
natuke ülevalt-alla.
Kui ta ka lähemalt ja
alt ülesse saaks vaadata,
n.-ö. konna-perspektiivisy,
siis ehmuks ta hoopis
ja poeks varju.
Kuid päike on päike
ja konn on konn.
Olgem rõõmsad kõik päikeselapsed
ja konnapojad ka!
Ja konnapojad ka.
Kogust “Viis on viis” (1986)
leidis Tiina Tarik
Kui lootus kaob, mis annab julgust siis?
Kas on see mõni vana ammutuntud viis?
Ja kui sa enesesse hoopis kokku vaod,
kes siis su sammudele uljast takti taob?
Kuid kui su peast on haihtund aru viimne raas,
sa lapse kombel istud kuski põrmus maas —
su tahe väriseb su kätes veel,
ent asjatult tand meenutab su meel. —
Põrm põrmust! — Liiva libistades peost
sa naeratad ja rõõmu tunned t e o s t.
Kogust “Kaja kivi südames” (1954)
leidis Tiina Tarik
Luuleleid 