Marie Under “Kevadeutoopia”

Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.

Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.

Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks midagi kuulmatut,
ja näpivad südame kannelt.

Oh teie poeedid, poeedikesed,
parem tuleks siduda ette
üle kulunud pükste
lai sinine poll,
osta saapamääret ja hari,
seada end käidavalle kohale
puhastama preilidelle kingi,
lahkete sõnade nõrgudes,
harja tuuseldes südame taktis.
Selle asemel,
et ühtsoodu
teha pediküüri
värsijalgadelle.

Või hakata korstnapühkijaks.
Eks ole see nagu karneval:
must tahmamask alati palge ees,
hammaste ja silmamunade välkudes,
käid inimsööjana teiste seas,
seeasemel, et alati
e n d lasta süüa –
Eks tõsta see iseteadvust ja tuju:
torukübar pääs
ning õlul redel,
too kõrguse igatsuste
üllas embleem.

Ronida siis katustelle,
kõrgemalle ja kõrgemalle,
torukübara riivates taevast,
püüda sääl kärbseid ja aeroplane,
välja naerda neid põrmus roomavaid,
maadligi vantsivaid
raskuse vaime.
Kõrgemalle ja kõrgemalle veelgi! –
Ja kord –
kui näib villand – –
viimse luulsöösti rebenemisel
karjuda päikeselle suhu
oma viimne armuavaldus…
Ah, teie poeedid, poeedikesed küll!

Kogust “Mu süda laulab” (1981)
Leidis Kaja Kaldmaa

Advertisements