Anna Haava “Konnad”

Oh kevade, oh kaunis aeg,
Sa kõige ilma iluaeg!
Kõik konnad tiigist tulevad
Ja konnahäälil hõiskavad:

Oh kevade, sa kaunis aeg,
Sa ilusama laulu aeg!

Kõik mättad seda märkavad,
Kus konna jalad astuvad,
Üks siin ja teine juba sääl,
Neid igal pool on aasa pääl,
Ning ikka hüüab nende hääl:

Oh kevade, oh kaunis aeg,
Sa ilusama laulu aeg!

Ent kartlik mina aasal sääl,
Kus kostab kooris konna hääl;
Sest konna väga kardan ma,
Kui suure pika sammuga
Just minu poole matkab ta –

Ja mul vast paljad jalad on, –
Te teate küll, kui külm on konn!

***

Kogust “Ma lähen üle nõmme” (2020)
leidis Reet Lüütsepp

Anna Haava ”Sa vaata ette, süda!”

Ei armastus sääl asu,
ei sigi sõprus ka,
kus hinged ei kokku kõla,
üksteisest aru ei saa.

Sääl jäävad sõnad surnuks
ja tühjaks südamed,
ja võõralt üksteise kõrval
nad rändavad eluteed.

Kui ahelate kõlin
on nende ühendus,
kui päev, mis päikseta,
kui sügis lehepuus.

Sest vaata ette, süda,
kui roosid kumavad,
kas hinged igaveseks
ka üksteist mõistavad?

Kogust ”Anna Haava luule” (2008)
Birgit Aljaste

Anna Haava ”Ei tule luule tuulest”

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka –
ära sunni, ära keela –
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda p e a d sa ilmutama,
hoolimata enesest.

Kogust ”Anna Haava luule” (2008)
Birgit Aljaste

Anna Haava ”Kust s i n a tead seda?”

Kust s i n a tead seda, mida kannatanud ma?
Sult küsisin kareda uhkusega;
kuid süda mul sulas ja tuksus mu rind,
kui ingli häält taevast ma kuulasin sind.

Oh oleksid korra veel küsinud sa!
Kõik sinule öelnud siis oleksin ma,
ja leina ja kurbust ei olekski nüüd,
üksteisest nii kaugel ei oleks me nüüd.

Kui sinul ja minul – meil uhkust on küll –
mis sinule sünnis, see kohuseks mull’.
Kes rohkem meist kannatab, Jumal teab,
ja sinu ja minu südame näeb.

Kogust ”Anna Haava luule” (2008)
Birgit Aljaste

Anna Haava ”Ikka sinust nemad räägivad”

Ikka sinust nemad mulle räägivad,
teravalt mu otsa ise vaatavad.
Sinu sõnad, sammud, kõik on loetud,
kirju jutukangas sellest koetud.

Haiget teevad nemad mulle otsata –
tean küll, see sünnib sagest’ tahtmata.
Mina, vaene, aga vaikin nende ees; –
nemad suus sind kandvad – mina südames.

Kogust ”Anna Haava luule” (2008)
Birgit Aljaste

Anna Haava ”Ära pahanda”

Ära pahanda, ma palun,
et kord armastasid mind,
ja et vastu armastada
võimalik mul pole sind.

Sinu tundmustega iial
ma ei tahtnud mängida,
sest et ise küllalt aiman,
kuidas see võib haavata.

Kaua aega ma ei aiman’d
sinu armu sugugi,
ei ma mõistnud sinu silmist
lugeda tõest’ midagi.

Kaua sinu tundmust ainult
lahkuseks ma pidasin,
vastulahkusega vistist’
õli tulle valasin.

Kui siis viimaks lausa lõkkel
leekis sinu arm mu eel,
ehk küll iialgi veel polnud
sellest rääkinud su keel:

Siis ma kohkusin – mu süda
tahtis valust lõhkeda –
tahtsin ahastades hüüda:
”Mine oma armuga!

Mine! eksituses oled –
haiget teed sa minule –
Mine! Unusta! ja jäta
murtud süda rahule!”

Kuid ma vaikisin – ma lootsin,
et sa ise aru saad,
kuidas üleliia kalliks
mind su armus kujutad;

et ma midagi ei ole
sääl, kus ma ei armasta,
ja et teist kord armastada
surmani mul võimata. –

Ära pahanda, ma palun,
et kord armastasid mind,
ja et vastu armastada
võimalik mul polnud sind.

Kogust ”Anna Haava luule” (2008)
Birgit Aljaste

Anna Haava ”Ei saa mitte vaiki olla”

Ei saa mitte vaiki olla,
lauluviisi lõpeta’ –
vaikimine oleks vale,
sunniks südant lõhkema. –

Tahan õige tasa laulda,
tasa kannelt helista’,
et ei sind, mu kõigekallim,
lauluga ma tülita.

Aga kui torm minu kandlelt
kostab siiski kõrvu sull’,
siis sa ise oled süüdi:
miks nii armas oled mull’?

• Kogust ”Anna Haava luule” (2008)
  Birgit Aljaste

Anna Haava ”Sa kõige armsam mulle”

Sa kõige armsam mulle, –
Ja siiski vihkan sind;
Võin haavu lüüa sulle, –
Ja endal lõhkeb rind.

Sa kõige armsam mulle. –
Oh häda! – õnnetust!
Miks haavu lõin ma sulle?
Miks salgan armastust?

Kogust ”Anna Haava luule” (2008)

• Birgit Aljaste

Anna Haava ”Ja siiski – üks vahe, nii vale”

Su südame hellemad mõtted,
mu juures nad viibivad,
ja nagu päikesepaiste
mu hinge nad suudlevad.

Kas viibid sa lähedal, kaugel –
su armastus kannab mind.
Mu päevad, mu unenäod –
kõik, kõik nad mõtlevad sind.

Ja siiski – üks vahe, nii vale,
üks nõiutud kuristik ta!
Kas meie igatsus iial
säält enam üle ei saa?

Kogust ”Anna Haava luule” (2008)
Birgit Aljaste

Anna Haava “Me oleme Põhjamaa lapsed”

Meid saatnud vaikustehelin
Ja tähtesäravad ööd.
Kuukumased, lumitand metsad
Ja vaiksed kaugeleteed:
Me oleme põhjamaa lapsed,
Kaks – meie mõlemad.

Jääb lumekargelt põue
Meil südame sügavam õnn –
Ja südame sügavam valu,
Nad ainult aimata on…

Jääb igavest` ütlemata
Meil südame õndsam õnn –
Ja südame sügavam valu,
Mis vaikiv kui igavik on…

Leidis Ülle Nemvalts