Anna Haava ”Sa vaata ette, süda!”

Ei armastus sääl asu,
ei sigi sõprus ka,
kus hinged ei kokku kõla,
üksteisest aru ei saa.

Sääl jäävad sõnad surnuks
ja tühjaks südamed,
ja võõralt üksteise kõrval
nad rändavad eluteed.

Kui ahelate kõlin
on nende ühendus,
kui päev, mis päikseta,
kui sügis lehepuus.

Sest vaata ette, süda,
kui roosid kumavad,
kas hinged igaveseks
ka üksteist mõistavad?

anna-haava-luule

Kogust ”Anna Haava luule” (2008)
Birgit Aljaste

Anna Haava ”Kust s i n a tead seda?”

Kust s i n a tead seda, mida kannatanud ma?
Sult küsisin kareda uhkusega;
kuid süda mul sulas ja tuksus mu rind,
kui ingli häält taevast ma kuulasin sind.

Oh oleksid korra veel küsinud sa!
Kõik sinule öelnud siis oleksin ma,
ja leina ja kurbust ei olekski nüüd,
üksteisest nii kaugel ei oleks me nüüd.

Kui sinul ja minul – meil uhkust on küll –
mis sinule sünnis, see kohuseks mull’.
Kes rohkem meist kannatab, Jumal teab,
ja sinu ja minu südame näeb.

anna-haava-luule

Kogust ”Anna Haava luule” (2008)
Birgit Aljaste

Anna Haava ”Ära pahanda”

Ära pahanda, ma palun,
et kord armastasid mind,
ja et vastu armastada
võimalik mul pole sind.

Sinu tundmustega iial
ma ei tahtnud mängida,
sest et ise küllalt aiman,
kuidas see võib haavata.

Kaua aega ma ei aiman’d
sinu armu sugugi,
ei ma mõistnud sinu silmist
lugeda tõest’ midagi.

Kaua sinu tundmust ainult
lahkuseks ma pidasin,
vastulahkusega vistist’
õli tulle valasin.

Kui siis viimaks lausa lõkkel
leekis sinu arm mu eel,
ehk küll iialgi veel polnud
sellest rääkinud su keel:

Siis ma kohkusin – mu süda
tahtis valust lõhkeda –
tahtsin ahastades hüüda:
”Mine oma armuga!

Mine! eksituses oled –
haiget teed sa minule –
Mine! Unusta! ja jäta
murtud süda rahule!”

Kuid ma vaikisin – ma lootsin,
et sa ise aru saad,
kuidas üleliia kalliks
mind su armus kujutad;

et ma midagi ei ole
sääl, kus ma ei armasta,
ja et teist kord armastada
surmani mul võimata. –

Ära pahanda, ma palun,
et kord armastasid mind,
ja et vastu armastada
võimalik mul polnud sind.

anna-haava-luule

Kogust ”Anna Haava luule” (2008)
Birgit Aljaste