Katre Ligi “*** Küsitakse, kuidas sa saad…”

KÜSITAKSE, KUIDAS SA SAAD.
Niimoodi sa saadki:
tõused, paned roosad prillid ette,
lapsele kuivad mähkmed ja kirju kuuekese,
lased ta põrandale asjatama,
keedad putru ja kohvi,
aitad veel mõne riidesse,
suuremad saavad ise,
sööte, panete väikese magama,
teete koolitööd, siis lähete
tööle ja kooli, õue ja poodi,
tulete tagasi,
nii on õhtuni, anda süüa, mähkida,
nina ja põrandat pühkida,
oodata koolist koju,
vahepeal loed, mida juhtub,
siis on aeg nad magama panna, jäävad
päevased mähkmed ja õhtused nõud.
Mida siit pidada tööks?
Sa oled ju vaba.

emamuema

Kogumikust “Ema mu ema” (2002),
esmalt ilmunud kogus “Aeg augustit ära saata” (1988)
leidis Hele-Kaja Mäesepp

Advertisements

Liina Tammiste “*** täna ma tahan tänada…”

täna ma tahan tänada

tänada oma vanemaid elu eest.

elu eest
mida olen ise
rohkem või vähem
elueest

proovile pannud.

kannatamatusest

kannatamatult

ühe ja teisega
ajamere laineloksus
libedail kivel

keksides

eksinud

igasuguste
ausa mängu reeglite
vastu.

varem või hiljem
vastu
taevast lennates

ma(a)ndunud
mitte vähem kui
eksides

et siis

pinnavirvenduse varjust
taas linnuna lendu tõusta

eiteakuhu

eiteakuikaugele

seekord.

aga

ometigi

täna ma tahan tänada

tänada oma vanemaid elu eest.

elueest
ise
lootes

et

kunagi
tema(gi)

kes

täpselt
samuti

mind(ki).

tammistevaikemustkleit

Raamatust “väike must kleit” (2013)
Leidis Ülli Tõnissoo

Sergei Jessenin “Kiri emale”

Oled ikka elus veel, mu ema?
Olen minagi. No tere, eit!
Löögu taas su kambris värelema
õhtuvalge imeline loit.

Kuulsin, et sa oled muremõttes,
et sul minu pärast kurb on meel;
vanamoelist jakki ümber võttes
alatihti vaatamas käid teel.

Ning et vahel õhtul õudseks sulle
üks ja sama viirastus teeb toa –
nagu oleks kõrtsitülis mulle
keegi torgand rindu jäiga noa.

Ära, kallis, oma südant koorma!
Kõik on jamps ja uni, usu mind!
Pole ma nii põhjakäinud joomar,
et võiks surra, nägemata sind.

Olen endist viisi hell ja heagi
ning mul ühest soovist põleb põu:
et ma pääseksin sest kõigest peagi
sinna, kus su madal hütt ja õu.

Tulen kevadel, kui ümber maja
aed meil valendab ja lõhnab meest.
Nõnda vara ainult ära aja
üles mind kui seitsme aasta eest.

Sel, mis möödas, ära tõusta käsi,
ega sellel, mis on luhtunud.
Liiga vara kaotused ja väsi
on su pojast üle uhtunud.

Ära palvetama sunni. Pole vaja!
Vana juurde suletud on piir.
Oled ju mu ainus lohutaja,
ainus imeline päiksekiir.

Ole rahul, ära vaevle mõttes,
ärgu olgu kurb mu pärast meel.
Peetud jakki õlgadele võttes
nõnda tihti ära oota teel.

1924

jesseniniluule1970

Tõlkinud Ellen Niit, ilmunud mitmes kogus, n. “Luuletused” (1970)
Leidis Tiina Sulg

Kalle Kurg “Ema”

Sina tunned mu elu ja hinge.
Sina tunned mu rändude ringe.
Sina aimad mus võsunud vaevu,
ajatut ahastust, ängi ja raevu.

Sinul olen ikka veel süles,
kuigi sa ise lendlesid üles.
Lendlesid nagu õrnuke vari,
kaasa mis maa pealt liigset ei tari.

Lendlesid üles. Maha jäid sinust,
ema, su mälestused, mis minust.
Sinu unistus sirguvast pojast,
mereks kes kasvab tasasest ojast.

Üles kaasa võtsid sa ainult
meelespealille rohu seest vainult,
kus te minu kord päästsite vaevast
ilmale, vaadates sinavat taevast.

1987

kallekurg

 

 

 

 

Ilmunud tekstikogus “Pimeduse värvid” (1999).
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck