Kost kül’ lõhnu tulõ nõnna,
kiä tekk’ tarõ ar’ jo kõrda,
kiä tull’ üles veiga varra,
kiä jo köögih katsõ lavva?
Kiä oll’ halo’ toonu tarrõ,
kiä kuioma jo mõsu pandsõ,
kiä oll’ lämmäst kütnü pliita,
kiä kül’ toimõtas nii hiitra?
Kiä tekk’ asõmõ mul kõrda,
kiä pand’ valmis vahtsõ’ rõiva’,
kiä und valvas, ku ma maka,
kiä and käe, ku maaha sata?
Märgotada’ olõ-õi rassõ,
tiidvä’ höste aga latsõ’,
üts ja ainus ilmah timä,
s’oo om mino kuku imä.
Kogust “Umah keeleh” (2021)
leidis Tiina Sulg
Lävel ema mõtesse on vajund
nagu hõbedane rannapaju,
pooled oksad maa ja pooled mere kohal,
tuul kord raevuselt, kord leebelt ladvas kohab.
Ema – mõtted üha kaugel merel
poja teedel, kes ta lihast ja verest –
oma südame just nagu pooleks jaotab
Paju õrna hõbevarju veele laotab.
Kogust “Metsõunapuu” (1963)
leidis Eve Pormeister
Noor magava lapsega ema,
kumb kaunim neist kahest küll.
Emal valged palakad üll,
unen õnnelik naeratab tema.
Laps omaette a’ab juttu,
ei olegi sõnu, vaid hääl.
Valge, vagune, palaka pääl
sõrmi imeb kui valget luttu.
Öö magus käib ümber maja,
silm õhtun ja hommikun silm.
Rõõsast udust saab heinakuu ilm,
käsi vikati külge on vaja.
Magab lühikest suviöö hingust,
unest raskest on ihu märg.
Piimast pakitseb rinnakärg.
Tuba täis on imiku hõngust.
Noor magava lapsega ema,
kumb kaunim neist kahest küll.
Emal valged palakad üll,
unen õnnelik naeratab tema.
Und rahulist lapsele anna,
öö suvine, üürike küll.
Kui ukse een vikati kõll,
rinda lapsele, — vaata, madonna!
Kogust “Tuulesõel” (1931)
leidis Nadežda Savostkina
Sina kasva ja saa õnnelikumaks, kui mina olen olnud.
Ma ei söö pirni, seda poolikut, mis nüüd mina ikka, eks.
Sina võta ja kasva, sa oled minu õnn, minu rahu, mu jõud,
minu julgus, mu lootus ja usk, sina kasva, ma hoian sind.
Ma hoian sind ja imestan, kuidas aeg samas venib ja voolab,
kuidas aeg seisab ja seisab ja ei taha nihkuda paigalt, kuid
kuidas see seisvus on ühtäkki möödas ja sa enam ei taha
pirni, seda poolikut, mille ma olen sulle pärastiseks jätnud.
Et sa saaksid kasvada ja õnnelikumaks kui mina olen olnud.
Mida sa nüüd ise tahad, seda ei tea isegi, kindlasti tead sa seda,
mida mitte tahta, alati tuleb esimesena öelda, et ei taha, ei taha,
ei taha. Ja siis veel! Veel! VEEL! Ja ometi jälle mitte tahta,
igaks juhuks, kindlasti mitte, võibolla mitte, parem mitte, enam mitte.
Ei taha ma sulle öelda, mida peab tahtma või kuidas täpselt
sa peaksid kasvama ja saama õnnelikumaks kui mina olen olnud.
Aga sa võta ikka see poolik pirn, see on magus ja mahlane,
maitse ikka natuke, natu-natu, see on sinu oma ja siis ma
olen õnnelik. Ja siis ma olen õnnelikum kui ma olen olnud.
Kogust “Pöörane kiskjaloom” (2018)
leidis Tiina Tarik
KÜSITAKSE, KUIDAS SA SAAD.
Niimoodi sa saadki:
tõused, paned roosad prillid ette,
lapsele kuivad mähkmed ja kirju kuuekese,
lased ta põrandale asjatama,
keedad putru ja kohvi,
aitad veel mõne riidesse,
suuremad saavad ise,
sööte, panete väikese magama,
teete koolitööd, siis lähete
tööle ja kooli, õue ja poodi,
tulete tagasi,
nii on õhtuni, anda süüa, mähkida,
nina ja põrandat pühkida,
oodata koolist koju,
vahepeal loed, mida juhtub,
siis on aeg nad magama panna, jäävad
päevased mähkmed ja õhtused nõud.
Mida siit pidada tööks?
Sa oled ju vaba.
Kogumikust “Ema mu ema” (2002),
esmalt ilmunud kogus “Aeg augustit ära saata” (1988)
leidis Hele-Kaja Mäesepp
Üks suu, nii vana
kui mullake;
ja mõtteis nägu
nii vagune.
Ja mõtteis nägu,
nii aus ta;
nii vaikne, valul
ja sõnata.
Nii aus, nii vaikne,
nii mullane,
nii selge ja õige
ja kullane.
See on mu ema,
mu mullake,
see on mu ema,
mu kullake!
Leidis Ülle Nemvalts
täna ma tahan tänada
tänada oma vanemaid elu eest.
elu eest
mida olen ise
rohkem või vähem
elueest
proovile pannud.
kannatamatusest
kannatamatult
ühe ja teisega
ajamere laineloksus
libedail kivel
keksides
eksinud
igasuguste
ausa mängu reeglite
vastu.
varem või hiljem
vastu
taevast lennates
ma(a)ndunud
mitte vähem kui
eksides
et siis
pinnavirvenduse varjust
taas linnuna lendu tõusta
eiteakuhu
eiteakuikaugele
seekord.
aga
ometigi
täna ma tahan tänada
tänada oma vanemaid elu eest.
elueest
ise
lootes
et
kunagi
tema(gi)
kes
täpselt
samuti
mind(ki).
Raamatust “väike must kleit” (2013)
Leidis Ülli Tõnissoo
Oled ikka elus veel, mu ema?
Olen minagi. No tere, eit!
Löögu taas su kambris värelema
õhtuvalge imeline loit.
Kuulsin, et sa oled muremõttes,
et sul minu pärast kurb on meel;
vanamoelist jakki ümber võttes
alatihti vaatamas käid teel.
Ning et vahel õhtul õudseks sulle
üks ja sama viirastus teeb toa –
nagu oleks kõrtsitülis mulle
keegi torgand rindu jäiga noa.
Ära, kallis, oma südant koorma!
Kõik on jamps ja uni, usu mind!
Pole ma nii põhjakäinud joomar,
et võiks surra, nägemata sind.
Olen endist viisi hell ja heagi
ning mul ühest soovist põleb põu:
et ma pääseksin sest kõigest peagi
sinna, kus su madal hütt ja õu.
Tulen kevadel, kui ümber maja
aed meil valendab ja lõhnab meest.
Nõnda vara ainult ära aja
üles mind kui seitsme aasta eest.
Sel, mis möödas, ära tõusta käsi,
ega sellel, mis on luhtunud.
Liiga vara kaotused ja väsi
on su pojast üle uhtunud.
Ära palvetama sunni. Pole vaja!
Vana juurde suletud on piir.
Oled ju mu ainus lohutaja,
ainus imeline päiksekiir.
Ole rahul, ära vaevle mõttes,
ärgu olgu kurb mu pärast meel.
Peetud jakki õlgadele võttes
nõnda tihti ära oota teel.
1924
Tõlkinud Ellen Niit, ilmunud mitmes kogus, n. “Luuletused” (1970)
Leidis Tiina Sulg
Sina tunned mu elu ja hinge.
Sina tunned mu rändude ringe.
Sina aimad mus võsunud vaevu,
ajatut ahastust, ängi ja raevu.
Sinul olen ikka veel süles,
kuigi sa ise lendlesid üles.
Lendlesid nagu õrnuke vari,
kaasa mis maa pealt liigset ei tari.
Lendlesid üles. Maha jäid sinust,
ema, su mälestused, mis minust.
Sinu unistus sirguvast pojast,
mereks kes kasvab tasasest ojast.
Üles kaasa võtsid sa ainult
meelespealille rohu seest vainult,
kus te minu kord päästsite vaevast
ilmale, vaadates sinavat taevast.
1987
Ilmunud tekstikogus “Pimeduse värvid” (1999).
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck
Luuleleid 