Ei ole loodus hinge sümbol
või peegeldaja,
ta enda pärast armastada
on teda vaja.
.
Ta pole ainult värsiteema
või pildiaine,
tas varjul on kõik kõrgelt ülev
ja pühalt maine.
.
Ta kätkeb endas võimsa vaimu
ja ülla pinge,
nii üllast hoogu pole pandud
küll sinu hinge.
.
Ta on su ema. Ära tardu,
ta poeg, esteediks,
siis mitte paberis, vaid elus
sa saad poeediks!
Kogust “Roosid ja viinapuud” (tlk Harald Rajamets, 1966)
leidis Tiina Sulg
(Talvistest suvemälestustest)
Põld lainetab ja rukkililli vilgub
kui sinitähti laiast rohelisest voost
ning külmi vikerkaarepiisku tilgub
veel peenikestelt kõrtelt — möödund vihmahoost.
Ja neiu sammub mööda põllupiiri,
kui laineil ujuv luik ta õieehtes käib,
ning nagu õitel helkleb tulikiiri,
ta nooris silmis valgus sädelevat näib.
Nii lahkelt säravad kaks selget silma,
et minu rinnas võngub luule kuldne keel
ja jälle vastseid laule sünnib ilma.
Ent salus hõiskab lind — ja veel, ja veel!
Kõik see mu hinge täidab õnneloona…
Põld lainetab ja liigub laia voona.
Kogust “Roosid ja viinapuud” (tlk Harald Rajamets, 1966)
leidis Tiina Sulg
Maga, sa mu kallis lapseraas,
maga, väike, sõstrasilmad sule.
Unes rukkinurme kohal taas
kõrge täht on läitnud oma tule.
Maga, sa mu pehme pesalind,
õnn ja vaikne rahu on mu põues.
Kuid su valjuhäälne saatus sind
juba kutsub akna taga õues.
Maga, väike, sul on kõik veel ees.
Tukuvad ka vahtrad tumedaina.
Nagu taevas meie Dnepri vees
ärgu sinus uinugu Ukraina.
Ärgu magagu ta sinu sees,
täitku virgelt sind ja su maailma.
Äiu-äiu, sa mu väike mees,
uni pillab hõbepiisku silma…
kogust “Armastuse akna all” (tõlkinud Harald Rajamets, 1975)
leidis Tiina Sulg
Muret merre tahtsin uputada ma
koidu aegu — meri magab veel, ei saa:
teda äratada hakkab hale meel —
ja mu mure mulle endale jäi veel.
Läksin mere äärde lõunalõõsa all:
nagu lapsel nägu naerul oli tal.
Teda kurvastada hakkas hale meel —
ja mu mure mulle endale jäi veel.
Jooksin taas, kui päike kustus õhtu lees,
meri nuuksus aga nüüd mu jalge ees.
Temast enesest mul hakkas hale meel —
ja mu mre mulle endale jäi veel.
kogust “Vaade kaevu” (tõlkinud Harald Rajamets, 1985)
leidis Tiina Sulg
Istuvad lesed, tiivad koos,
keskel aga on Lesepõli.
Ajaks ta välja aknast —
raamiks on rist, ja pähkline.
Ajaks ta välja uksest —
tuul on õue peal, minevik.
Ajaks ta välja lauluga —
Lesepõlvel ei ole kuulmist.
Ajaks ta kirjatud rätiga —
Lesepõlvel ei ole silmi.
Ajaks ta pisaratega —
Lesepõlvel ei ole põhja.
Istuvad lesed, tiivad koos,
keskel aga on lesepõli.
Üks on hall ja teine üksik,
Lesepõli on põllega…
kogust “Südame kaugusel” (tõlkinud Harald Rajamets, 1977)
leidis Tiina Sulg
Oi ma käin kesk kuivi kuuski, mu süda on valus,
läidan õige valge lõkke, pimedik on palus.
Lõke leidis kuuse kõrval vaigurikka nulu,
tuli süütas minu tusa nagu kuiva kulu.
Möllas leegis meelemõru, lõket kaugelt nähti,
kuumi sädemeid see puistas kui heledaid tähti.
Kõrgel sädemed kui tähed täpitavad taevast,
sajavad mu südamesse, oi mu saatust vaevast!…
Puhka nüüd, mu meelemõru, jää mu põue vagaks,
hällitan sind hiljukesi, et mu valu magaks.
Suru end mu südamele lausa lapse moodi,
saagu südamest su kätki, soe õdus voodi:
kätki kõigub rasakesi — tunned vere tuiku…
Kuni mul süda veel tuksub, lapsuke, jää suiku!…
Kogust “Aoeelsed tuled” (tõlkinud Harald Rajamets, 1971)
leidis Vaike-Reet Kreinin
Foto Lesja Ukrajinka mälestustahvlist Tartus Kastani tänaval on pärit siit
Välud, veel laiguti sulava lumega,
vidused vihmad ja vilutav tuul,
rohi, veel hõre ja kahvatu jumega —
õnn oli mõõtmatu kevadekuul!
.
Laotuse põhjatus, päikese mahedus,
hiliste rooside õitsemislõõm,
lehtede purpur ja õhtute jahedus —
sügis… On’s möödas mu suvine rõõm?
.
Möödas! Mis parata! Ihkangi jahutust
lämbele suvele sügisekuul.
Kui vaid ei meenutaks kevade rahutust
vidused vihmad ja vilutav tuul!
Kogust “Aoeelsed tuled” (tõlkinud Harald Rajamets, 1971)
leidis Vaike-Reet Kreinin
Lesja Ukrajinka foto on pärit siit.
Tusamõtete pilved, mid jätke
keset säravat kevadekuud!
Kas siis nooruseaastad ei kätke
peale nukruse midagi muud?
Ei, ma naeran, kui pisarad laugel,
laule, kui südant sööb tusk,
loodan, olgugi lootus must kaugel!
Mure, kao! Mul on elussse usk!
Oma kehval ja lohutul rajal
külin lilli, et kirendaks maa.
Külin lilli ma pakase ajal
ja ka pisaraid hoida ei saa.
Sulab pisaraist kibedaist, kuumist
kõva jääkoorik, muheneb pind,
tõuseb lilli ehk seemnete tuumist,
kevad rõõmustab veel ehk ka mind.
Järsust mäest tahan üles ma kanda
kivi ränka, ja vaeva näen truult,
ja kui rasket ka koormat ei panda,
lõbus laul kõlab ikka mu suult.
Pikk ja pime on öö, kuid ei lähe
üheks viivukski kinni mu silm:
vahest leian teenäitaja tähe,
mida öös otsib terve maailm.
Südant suikuda unne ei lase,
ehk küll ümber on tusane öö,
ehk küll tunnen, et surmale ase
on mu rinnas, mis kaua ei löö.
Rinnas ase on surmale, kustub
silmist valgus, ees udu on karm,
aga süda veel erksamalt tuksub —
surma võidab ehk südame tarm.
Jah! Ma naeran, kui pisarad laugel,
laulan laule, kui südant sööb tusk,
loodan, olgugi lootus must kaugel!
Mure, kao! Mul on elusse usk!
Kogust “Aoeelsed tuled” (tõlkinud Harald Rajamets, 1971)
leidis Vaike-Reet Kreinin
Meie isa, kes sa oled taevas,
nagu täiskuu, nõndasamuti ka
päikesevarjutuse aegu,
päästa, palun, minu vanemad,
kui nad kuulirahe all
ei nõustu oma koduuberikust kirstu
jätma – ja päästa mu mees seal
rindejoone teisel kaldal,
ja ärgu pidagu ta kirbul naist,
kelle kaela ta äsjagi suudles
näe, käin siin ringi kuulikindlas vestis
ega saagi seda enam ihult,
see on mu nahk, see on mu laps
teda kannan ja teda ei saa hüljata –
mis sest, et läbi lapse
valitseb see vest mu keha,
paneb minu soontes
voolama mu kodumaa vere,
sest muidu oksendaksin
ta ehk välja
ja anna nälginuile igapäevast leiba,
et nad ei peaks üksteist ära sööma
jaga valgust pimedatele,
selgust sõgedatele,
ja andesta meile me varemeis linnad,
kui ka meie neid oma vaenlastele
iial ei andesta,
ja ära saada meid kiusatusse
hukutadagi see hukas ilm,
vaid päästa meid ära kurjast
heita enda raske, märkamatust
kuulikindlast vestist ike
oma kodumaa kanda
jah, päästa mind
päästa mu mees, minu ema ja isa
päästa mu laps ja minu kodumaa
raamatust “Donbassi aprikoosid”, ukraina keelest tõlkinud Mathura
Luuleleid 
