Ted Hughes “Mõtterebane”

Kujutlen metsa keskööhetkel:
Miski veel on elus
Peale kella üksinduse
Ja valge lehe, millel liiguvad mu sõrmed.

Läbi akna ei paista ainsatki tähte:
Miski veel lähemal
Kuigi sügavamal pimeduses
Siseneb üksindusse:

Külmalt, õrnalt nagu tume lumi
Riivab rebase nina oksa, lehte;
Kaks silma tekitavad liikumise, mis nüüd
Ja jälle nüüd ja nüüd ja nüüd

Vajutab selged märgid lumme
Puude vahele; ja ebaledes viibib
Liipav vari kännu juures ja kehaõõnsuses,
Söandas tulla

Üle lagendike; üks silm,
Üha avarduv süvenev roheline silm,
Ajab säravalt ja keskendunult
Oma asju,

Kuni äkki koos kuuma rebasehaisuga
See siseneb pea pimedasse auku.
Aken on ikka veel tähitu; kell tiksub.
Lehekülg saab märke täis.

hughesluuletused

Tõlkinud Märt Väljataga, ilmunud kogus “Luuletused” (2001)
leidis Tiina Tarik

Ted Hughes “Päev mil ta suri”

Oli vastse aasta siidiseim päev,
Tõelise kevade esimene luurekäik,
Päikese esimene usaldusavaldus.

See oli eile. Öösel külmetas.
Sama karmilt kui talvelgi.
Mars ja Saturn ja Kuu rippusid kobaras
Kõvas, prügises taevas.
Täna on Valentini päev.

Maa on krõbe. Lumikellukesed on saanud kolki.
Rästad putravad. Tuvid hõõruvad
Näpistavas pakases pepsilt hääli vastamisi.
Varesed krigisevad ja ragisevad
Kohmakalt lendu.

Eredad põllud paistavad jahmunud.
Nende ilme on muutunud.
Nad on kusagil õuduses käinud
Ja ilma temata tagasi tulnud.

Usaldav kari, seljad härmas,
Oodates heina, oodates sooja
Seisab vastses tühjuses.

Nüüdsest peab maa
Ilma temata hakkama saama.
Aga maa veel kõhkleb valguse aeglases avanemises,
Lapselikult, liiga paljana nõdras päikeses,
Juured läbilõigatuld
Ja mälus suur auk.

hughesluuletused

Tõlkinud Märt Väljataga, ilmunud kogus “Luuletused” (2001)
leidis Tiina Tarik

Ted Hughes “Oktoobri koit”

Oktoober on saialill, lisaks veel
Ka pooltäis veiniklaas mis külmal ööl

On välja musta taeva alla jäänd
Ning koidikuks näind hoiatavat und

Et jäävõru katab ta silma ja suud
Nagu oleks jääaeg alanud.

Trambitud muru, mis eelmisest ööst
On prahti täis, ja vidistavat rohelist

Hekki on tabanud häving. Jää
On juba paika pannud kiilupea.

Algul vaid vee peal õhuke nahk
Et ligi ei pääseks virdav õhk,

Varsti needitakse kinni oja ja tiik,
Siis raske kett ja massiivne lukk

Vangistab jõed. Seejärel aga
Mõõkkihv pühitseb mammutiga

Taaskohtumist ja külma kämmal
Maailma tuumas tule lämmatab,

Südamepõhjaski palang lakkab,
Ja käes on nüüd hetk, mil see pihta hakkab.

Ilmunud kogus “Luuletused” (2001), tõlkija Märt Väljataga
Leidis Karin Haav