Ted Hughes “Päev mil ta suri”

Oli vastse aasta siidiseim päev,
Tõelise kevade esimene luurekäik,
Päikese esimene usaldusavaldus.

See oli eile. Öösel külmetas.
Sama karmilt kui talvelgi.
Mars ja Saturn ja Kuu rippusid kobaras
Kõvas, prügises taevas.
Täna on Valentini päev.

Maa on krõbe. Lumikellukesed on saanud kolki.
Rästad putravad. Tuvid hõõruvad
Näpistavas pakases pepsilt hääli vastamisi.
Varesed krigisevad ja ragisevad
Kohmakalt lendu.

Eredad põllud paistavad jahmunud.
Nende ilme on muutunud.
Nad on kusagil õuduses käinud
Ja ilma temata tagasi tulnud.

Usaldav kari, seljad härmas,
Oodates heina, oodates sooja
Seisab vastses tühjuses.

Nüüdsest peab maa
Ilma temata hakkama saama.
Aga maa veel kõhkleb valguse aeglases avanemises,
Lapselikult, liiga paljana nõdras päikeses,
Juured läbilõigatuld
Ja mälus suur auk.

hughesluuletused

Tõlkinud Märt Väljataga, ilmunud kogus “Luuletused” (2001)
leidis Tiina Tarik

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s