Ted Hughes “Mõtterebane”

Kujutlen metsa keskööhetkel:
Miski veel on elus
Peale kella üksinduse
Ja valge lehe, millel liiguvad mu sõrmed.

Läbi akna ei paista ainsatki tähte:
Miski veel lähemal
Kuigi sügavamal pimeduses
Siseneb üksindusse:

Külmalt, õrnalt nagu tume lumi
Riivab rebase nina oksa, lehte;
Kaks silma tekitavad liikumise, mis nüüd
Ja jälle nüüd ja nüüd ja nüüd

Vajutab selged märgid lumme
Puude vahele; ja ebaledes viibib
Liipav vari kännu juures ja kehaõõnsuses,
Söandas tulla

Üle lagendike; üks silm,
Üha avarduv süvenev roheline silm,
Ajab säravalt ja keskendunult
Oma asju,

Kuni äkki koos kuuma rebasehaisuga
See siseneb pea pimedasse auku.
Aken on ikka veel tähitu; kell tiksub.
Lehekülg saab märke täis.

hughesluuletused

Tõlkinud Märt Väljataga, ilmunud kogus “Luuletused” (2001)
leidis Tiina Tarik

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s