Kui kõnelete, ikka olge hooles
ja hardusega tehke lahti suu,
nüüd keel on teile viimseks varjupaigaks,
keel võlukindlus on ja katakomb,
kui kõnelete, ikka olge hooles!
Ei põrmustada tohi keelt nii kallist,
ei vilumatult seda puutuda:
patt õielehti rebida on roosilt,
mis lumes õitseb külma meelevallas.
Kes ungari keelt rääkijate soost,
see kõnelgu kui palvet loeks,
kui kulda, viirukit ja mürri tooks!
Ja kes on luuletaja, olgu kuningas
ja papp ja prohvet ega iial muud.
Ei sobi kotiriie piiskopi talaariks,
keel kuninglik ei salli sandisuud.
Kui kõnelete, ikka olge hooles,
keel püha peeker on, te kandke hoolt:
joob Elu veini see, kes sellest joob,
ta vaatab ettepoole, vahel harva taha –
käest karikat ei pane enam maha!
Sest olen. Luuletusi keelest, lk 50 (Tallinn 2012)
Tõlkinud Reet Klettenberg
Soovitas Reet Klettenberg
Luuleleid 