Millel oli algus, sellel saab olema ka lõpp.
üksnes see, mis oli
enne Suurt pauku
ei mahu mingitesse
inimlikesse ega ebainimlikesse
raamidesse
Kogust „Keda ei ole“ (2020, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu)
leidis Linda Jahilo
Tõepoolest, su elu on kui unenägu,
rongisõit, jalutuskäik allesjäänud alleel:
kestab märkamatult, muutub hoomamatult,
see venib ja – kulgedes
vaid enda teada teid –
viib su pääsmatult
mingitesse möödaniku õhtupoolikutesse
või põlvkondadesse
Kogust „Keda ei ole“ (2020, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu)
leidis Linda Jahilo
Illustratsioon raamatust “Nasze życie rośnie” (1978)
Vana luuletaja hapratel käsikirjadel
on sigaretituhka, palju auke
sigarettidest, kohviplekke, harvem
punase veini omi, ja vahel
vaevu loetavaid
kassijälgi, kaduvaid
aegruumi.
Kogust „Keda ei ole“ (2020, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu)
leidis Linda Jahilo
Henryk Vaniekile
Luule – see on
kui vereülekanne toetamaks südant:
ehkki doonorid on ammu surnud
ootamatutes õnnetustes, nende veri
elab – siseneb võõrasse vereringesse,
elustab võõraid huuli
Kogust „Keda ei ole“ (2020, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu)
leidis Linda Jahilo
On kirikupüha ja kogudusel pidupäev,
see laskub piki palvehelmeid paneelmajade vahele.
Kõrged majad julgustavad meid tahes tahtmata,
levitades sõna, andes edasi saladust.
Need, kes ei kõnni koos meiega, kustutavad tuled ja
tulevad rõdule (võib-olla just nende pärast
on selline kaja), noored istuvad oma autokapslitesse,
teesklevad, et ei vaata, lasevad end voolul kanda.
Eelmisel ööl juhtis mind
poodide neoonvalgus, nüüd juhib meid
küünalde helk, hoiame sellega kokku
ja see hoiab meid, ning kui viimaks kustub, sest
ksjondsi jutt venib pikale, jääb ikkagi lõhn, mis ei
lase eksida. See lõhn on minu jaoks
luule.
Kogust “Te Deum” (2015, tõlkinud Hendrik Lindepuu)
leidis Tiina Sulg
