Jaak Jõerüüt “*** vahetevahel…”

vahetevahel ma tahaksin
lõigata tüki seda kurba juustu
mille pehmele pinnale ilmusid higipiisad
nagu oleks see olnud
kellegi vaevatud ihu

rohkem kui juust — selle maik,
selle lõhn —
erutavad mind need sõnad
millega mõtlen juustust,

kurvast ja kaugest

Kogust “Uus raamat” (2004)
leidis Tiina Sulg

Jaak Jõerüüt “Meie kõik”

lõpuks jäävad ainult vaiksed varjud, mitte tumedad,
vaid heledamad kui kehad. tumedad kehad,
kiirgavad varjud. lõpuks on nii. tumedad hääled.
hele vaikus.

vari ja vaikus, mõlemad kiirgavad. lõpuks.
lumi sel talvel on enam kui lihtsalt lumi.
meie sel talvel oleme enam kui lihtsalt meie.
meie kõik.

kogust “Armastuse laiad, kõrged hooned” (2010)
leidis Eve Pormeister

Jaak Jõerüüt “Diptühhon”

I

nüüd ma tean, et kõik on üürike,

linnu lend ja inimese elu,

noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,

armastuse aeg, mis antud ühes elus.

 

NÜÜD ma näen, mismoodi kõik see kaob,

see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb.

tuli praksub ahju sees, ja süda taob

just niikaua, kuni ise suleb

 

selle ukse, mille AVAS süda.

nüüd on oldud. nüüd on teised uksed

üürikeseks avatud.

jah, seda

nüüd ma tean,

sest kõik on üürike.

II

nüüd ma näen, et kõik on igavene,

linnu lend ja inimese elu,

noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,

armastuse aeg, mis antud läbi elu.

 

nüüd ma tean, kuskohta kõik see JÄÄB,

see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb.

tuli praksub ahju sees, ja süda näeb

kõike. igavesti. ega sule

iial uksi, mille AVAS süda.

nüüd on oldud. nüüd ka teised uksed

igaveseks avati.

jah, seda

nüüd ma näen,

sest kõik on igavene.

 joeruutarmastuselaiadkorgedhooned

Kogust „Armastuse laiad, kõrged hooned“ (2010)
leidis Eve Pormeister

Jaak Jõerüüt “Abituurium”

Kui suvi on,
siis tunned suvelõhna
ja uksed pauguvad
ja vesi kraanist tilgub.

Ma käsin: mäleta
mu nägu kõhna
sealt suurelt lõpupildilt…
… Pikad silmapilgud.

Su valge kleit
ja punased pojengid
ja minu ülikond,
mis hästi hoidis viiki.

Nõrk kaselõhn
ning külmad ukselingid
pealinnas Tallinnas
ja mööda vabariiki.

Sel suvel sõitma pidime
me ära maale.
Sa trammist maha läksid
peatus pärast Tondit.

ja elus kokku saand
me pole siiamaale.
Su juuksed olid
talumatult blondid.

maolenjuriudi

Kogust “Ma olen Jüri üdi” (2013)
leidis Tiina Tarik

Jaak Jõerüüt “Tartu”

Su pilgus mingi malelauavõlu.
Kui tahad, vaata, ära ära võlu.
Paks müür vist siin me eraellu kasvas?
Kui ükskord kahetsed – ma olen hall ja rasvas.

Kord platsi peal me kohtusime vara.
Ei öelnud sa, kas hommik on või õhtu.
Seal vettis kuulutusi piki tara.
Ja sina vaatasid mu väikest õllekõhtu.

Ja hakikisa silla kohal rippus.
Üks teisest ikka rutem ära kippus.
Ma läksin enne. Lehvima su õlul
jäi peleriin, kuid sel ei olnud võlu.

Ilmunud kogus “Kõik luuletused” (2011)
Leidis Reet Auksmann