vahetevahel ma tahaksin
lõigata tüki seda kurba juustu
mille pehmele pinnale ilmusid higipiisad
nagu oleks see olnud
kellegi vaevatud ihu
rohkem kui juust — selle maik,
selle lõhn —
erutavad mind need sõnad
millega mõtlen juustust,
kurvast ja kaugest
Kogust “Uus raamat” (2004)
leidis Tiina Sulg
lõpuks jäävad ainult vaiksed varjud, mitte tumedad,
vaid heledamad kui kehad. tumedad kehad,
kiirgavad varjud. lõpuks on nii. tumedad hääled.
hele vaikus.
vari ja vaikus, mõlemad kiirgavad. lõpuks.
lumi sel talvel on enam kui lihtsalt lumi.
meie sel talvel oleme enam kui lihtsalt meie.
meie kõik.
kogust “Armastuse laiad, kõrged hooned” (2010)
leidis Eve Pormeister
vaikiti
vaikiti
ja viimane sadu läks üle
lageda taeva
all
ja viimane sadu läks mööda
ja viimane sadu läks mööda
öö tuli ruttu
õitses kanarbik
Kuu õitses
viimane sadu läks mööda
lageda taeva all
Kogust “Üks ja ainus” (1997)
leidis Tiina Sulg
I
nüüd ma tean, et kõik on üürike,
linnu lend ja inimese elu,
noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,
armastuse aeg, mis antud ühes elus.
NÜÜD ma näen, mismoodi kõik see kaob,
see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb.
tuli praksub ahju sees, ja süda taob
just niikaua, kuni ise suleb
selle ukse, mille AVAS süda.
nüüd on oldud. nüüd on teised uksed
üürikeseks avatud.
jah, seda
nüüd ma tean,
sest kõik on üürike.
II
nüüd ma näen, et kõik on igavene,
linnu lend ja inimese elu,
noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,
armastuse aeg, mis antud läbi elu.
nüüd ma tean, kuskohta kõik see JÄÄB,
see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb.
tuli praksub ahju sees, ja süda näeb
kõike. igavesti. ega sule
iial uksi, mille AVAS süda.
nüüd on oldud. nüüd ka teised uksed
igaveseks avati.
jah, seda
nüüd ma näen,
sest kõik on igavene.
Kogust „Armastuse laiad, kõrged hooned“ (2010)
leidis Eve Pormeister
Kui suvi on,
siis tunned suvelõhna
ja uksed pauguvad
ja vesi kraanist tilgub.
Ma käsin: mäleta
mu nägu kõhna
sealt suurelt lõpupildilt…
… Pikad silmapilgud.
Su valge kleit
ja punased pojengid
ja minu ülikond,
mis hästi hoidis viiki.
Nõrk kaselõhn
ning külmad ukselingid
pealinnas Tallinnas
ja mööda vabariiki.
Sel suvel sõitma pidime
me ära maale.
Sa trammist maha läksid
peatus pärast Tondit.
ja elus kokku saand
me pole siiamaale.
Su juuksed olid
talumatult blondid.
Kogust “Ma olen Jüri üdi” (2013)
leidis Tiina Tarik
Su pilgus mingi malelauavõlu.
Kui tahad, vaata, ära ära võlu.
Paks müür vist siin me eraellu kasvas?
Kui ükskord kahetsed – ma olen hall ja rasvas.
Kord platsi peal me kohtusime vara.
Ei öelnud sa, kas hommik on või õhtu.
Seal vettis kuulutusi piki tara.
Ja sina vaatasid mu väikest õllekõhtu.
Ja hakikisa silla kohal rippus.
Üks teisest ikka rutem ära kippus.
Ma läksin enne. Lehvima su õlul
jäi peleriin, kuid sel ei olnud võlu.
Ilmunud kogus “Kõik luuletused” (2011)
Leidis Reet Auksmann
Luuleleid 