Hando Runnel “Kaua sa kannatad”

Kaua sa kannatad kurbade naeru,
võta need võtmed ja viruta kaevu,
teravad tangid too tööriistakuurist,
koer lase ketist ja lind päästa puurist,

põll võta eest ja põgene kodust,
kuusikutukas näed kaheksat hobust,
võta sa seitsmes, kes heledalt hirnus,
mine ta juurde ja talitse hirmu,

seitsmes on sinu, tal peas on valjad,
sadul on seljas ja rauad on haljad,
valjaste vahel on raha ja ratsmed,
turjale tõusma pead äkitsel katsel,

muidu ta sind võib tantseldes tappa,
sõrmed pead suruma sügavalt lakka,
parema käega pead juhtima hobust
kiiresti kaugele eemale kodust.

Kogust “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi” (2018)
leidis Kaie Prangel

Hando Runnel “Kell näitab”

Kell näitab kinganumbreid,
kalender kevadkuud,
näe, lehed külge võtnud
on kojanaise luud,

need väga vanad kondid,
see nina nohutav,
see kõik on liiga ilus
ja kaunis kohutav,

kui elav inimene
on hiirekõrva läind,
kui õitsevad ta õlad,
ta luud on lehte läind,

siis tuleb võtta vikat,
see ära luisata
ja üle lagendike
kui tiiger tuisata.

kogust “Kodu-käija” (1978)
leidis Ago Pärtelpoeg

Hando Runnel “Tüdruk”

See oli tüdruku süda,
mis tuksus tasakesi,
kui sulama hakkasid hanged
ja lume all voolas vesi.

Need olid tüdruku paled,
mis kumasid tasakesi,
kui pikki juukseid ta kammis
ja lumeveega pesi.

Need olid tüdruku rinnad,
mis tärkasid tasakesi,
kui mustade metsade tagant
üks hääl hõikas tasakesi.

Kogumikust  “Aastaajad eesti luules”
leidis Laili Jõgiaas

Hando Runnel “Muuda ennast”

Muuda ennast, muutub maailm,
    mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
    kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
    nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!

Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
    muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, –
    tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
    kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!

 
Leidis Tamara Kozõreva

Pilt on pärit siit.

Hando Runnel “Uhkuse asi”

Ütles mu naine:
– Kui sa ei armasta iseennast,
ega maailma, milles tatsad,
ära kirjuta luuletusi,
jumala pärast, ära kirjuta!
Miks mõlgutad neid
mõttetuid sõnu veel
nii-ütelda luuleks?
Kelle jaoks, mille pärast
poetad tubakapuru taskutest
tänu ootava ilmega
tühjale teele?
Armasta ennast
ivake rohkem või vähem,
siis mõistan vähemalt mina
uskuda sind uuesti,
armas!

Ilmunud kogus “Ütles mu naine” (2010)
Leidis Ülli Tõnissoo