Andres Ehin “Flirt igavikuga”

sageduse hõlmas on üks harudaselt harv asi

samurai suust kukub väikesi viini toole

üks teisest suurem

igal mu minal on seal ütlemata mõnus istuda

kõik me laulame ühtevalu

ise kaelani helide vahukoores

 

oleme udusulgkerged

ja lõõritame enese tinast raskemaks

siis poevad suuremad väiksemate

pooridest välja

neil on külmas kuum

ja nad jäätuvad tules

 

nad sepistuvad omaenese hirmuhigist

ja kõigi teiste julgusejudinaist

 

mina olen ühtekokku tormitsev vaikus

ja hääletu vagaduse hirmumaru

sina oled mu ülikond

aga mis olen mina

kui ma ennast sinusse ei riieta

 

lagi laulab ajast ja argipäevast

kelder kaalub kesknädalaid

oma niiskel keelel

juba tulebki ajalikkude armaada

kõik nad laulavad lakke

nii et kelder kaigub

ainult ühel on soe saba

külmade kunstjalgade vahel

 

tema on igavik

Kogust “Teadvus on ussinahk” (1995)
leidis Tiina Sulg

Andres Ehin “Vanaaegne kevadsonett”

Taas hingab hing, mis talvel paeseks paatus,
ja maas on kõige rohelisem rohi.
Nüüd linlast rõhub raskelt rohumaatus.
Ta küsib lehmalt, kas ta tulla tohib.

Lehm vastu ammub. See on siiras jaatus,
mis välistab kõik pettused ja sohi.
Üks troska seisab platsil, kus on raatus,
ja voorimehe käes on kindlalt ohi.

Veel veidi silub vuntsi linnasaks,
kes vaene verelt ja kel puudub jaks.
Siis annab märku ta ja sõit läks lahti.

Kuis ruttab hobu teda maale viima!
Seal joob ta ahnelt lüpsisooja piima,
mis rinna rõõmsaks teeb, kuid kõhu lahti.

ehinvaimusoormed

Kogust “Vaimusõõrmed” (1978)
leidis Ülle Nemvalts

Andres Ehin “Supilinn tungib Tähtverre”

Tänapäevane Tähtvere,
täis armastuskuivikjõe
kärestikulise ülemjooksu

sätendavaid pritsmeid,

läbi mille jalusklevad
mullmisantroop ja
hull heliotroop

kammertoonilise ja hästi tembitud
margikoera saatel.

Ja enne suvepikkuse päeva õhtut

ongi põud käes.

Oh, tule mu kambrikesse,

Supilinn,
Supilimpopo.


Ilmunud Andres Ehini  luulekogus „Alateadvus on alatasa purjus“ (2000)
Soovitanud Mart Velsker