Andres Ehin “Vanaaegne kevadsonett”

Taas hingab hing, mis talvel paeseks paatus,
ja maas on kõige rohelisem rohi.
Nüüd linlast rõhub raskelt rohumaatus.
Ta küsib lehmalt, kas ta tulla tohib.

Lehm vastu ammub. See on siiras jaatus,
mis välistab kõik pettused ja sohi.
Üks troska seisab platsil, kus on raatus,
ja voorimehe käes on kindlalt ohi.

Veel veidi silub vuntsi linnasaks,
kes vaene verelt ja kel puudub jaks.
Siis annab märku ta ja sõit läks lahti.

Kuis ruttab hobu teda maale viima!
Seal joob ta ahnelt lüpsisooja piima,
mis rinna rõõmsaks teeb, kuid kõhu lahti.

ehinvaimusoormed

Kogust “Vaimusõõrmed” (1978)
leidis Ülle Nemvalts

Andres Ehin “Supilinn tungib Tähtverre”

Tänapäevane Tähtvere,
täis armastuskuivikjõe
kärestikulise ülemjooksu

sätendavaid pritsmeid,

läbi mille jalusklevad
mullmisantroop ja
hull heliotroop

kammertoonilise ja hästi tembitud
margikoera saatel.

Ja enne suvepikkuse päeva õhtut

ongi põud käes.

Oh, tule mu kambrikesse,

Supilinn,
Supilimpopo.


Ilmunud Andres Ehini  luulekogus „Alateadvus on alatasa purjus“ (2000)
Soovitanud Mart Velsker