Veel orgudes õisi on minemas valla,
haab haljendab akna all päikese käes.
Kuid vaata, seal talv tuleb mägedelt alla
ning mägede tipud on lumes ja jääs.
Mu südames noores veel suvel on võimu,
veel põu on mul õitsevat kevadet täis,
kuid juustesse, näe, eks ju hõbedat põimu:
talv hallase käega mind riivamas käis.
Lill pudeneb, elu see tormates astub.
Mu sülle end, kaasake, istuma sea!
Nüüd toetad sa pea veel mu südame vastu,
kas homme mu hauale kooldud? Ei tea.
Oh ütle: kas katad, kui suren sust varem,
sa pisaraid valades linaga mind?
Kui tuleb kord noormees, kes minust ehk parem,
mu nime kas jätad ja unustad mind?
Kui lesena loori sa endalt kord heidad,
mu ristile lipuks see riputa siis.
Ma tulen, kui südaöö maailma peidab,
ja hauda ta endaga kaasa sealt viin.
Siin pühin ma sellega pisarad ära,
mis nutsin, et kergesti hülgasid mind,
seon haavatud südant, mis sellegipärast
veel mulla all jäädavalt armastab sind.
1847
Vabadus, armastus, lk 162 (Eesti Riiklik Kirjastus 1964)
Tõlkinud Ellen Niit
Soovitas Reet Klettenberg
Luuleleid 