Näen, täna on eriti nukker su silmade värv
ja eriti haprad on käed, mis sul põlvile jäid.
Ent kuula: siit kaugel, nii kaugel on Tšaadimaal järv,
peen kaelkirjak ringi seal käib.
Õrn graatsia talle on antud, on hõdras ta luu,
ta nahal on nõiduslik läik, mille kütke jääb meel,
end sellega võrrelda tihkab vaid peegelduv kuu,
mis õõtsudes kildudeks pihuneb laiuval veel.
Ta eemalt näib värvika purjena, mis katab raa,
ta jooks on nii lustakaskerge kui lindude lend.
Ma tean, et nii palju võib imelist näha siin maa,
kui loojakul marmorist koopasse peidab ta end.
Tean lõbusaid müüte, mis viivad kesk tundmatuid maid,
must tüdruk neis elab, noor pealik, ta kirgede hüüd,
kuid kaua sa rõhuvat udu siin hingasid vaid,
sa uskuda muusse ei taha kui vihmasse nüüd.
Võin lõunamaa-aedadest vesta, mil pimestav värv,
ja vilajaist palmidest, rohust, mis ulmana näib…
Sa nutad? Ent kuula: siit kaugel on Tšaadimaal järv,
peen kaelkirjak ringi seal käib.
(1908)
Tõlkinud Kalju Kangur, ilmunud N. Gumiljovi, A. Ahmatova ja O. Mandelštami koondkogus “Tähepuu varjus” (1990)
Leidis Jaroslava Šepel
Luuleleid 