täna ma tahan tänada
tänada oma vanemaid elu eest.
elu eest
mida olen ise
rohkem või vähem
elueest
proovile pannud.
kannatamatusest
kannatamatult
ühe ja teisega
ajamere laineloksus
libedail kivel
keksides
eksinud
igasuguste
ausa mängu reeglite
vastu.
varem või hiljem
vastu
taevast lennates
ma(a)ndunud
mitte vähem kui
eksides
et siis
pinnavirvenduse varjust
taas linnuna lendu tõusta
eiteakuhu
eiteakuikaugele
seekord.
aga
ometigi
täna ma tahan tänada
tänada oma vanemaid elu eest.
elueest
ise
lootes
et
kunagi
tema(gi)
kes
täpselt
samuti
mind(ki).
Raamatust “väike must kleit” (2013)
Leidis Ülli Tõnissoo
Luuleleid 